On kaks faktorit, mis ALATI esinevad mistahes vähivormiga – need on on happeline pH ning hapniku puudus. Vähk ja üldse enamik haigusi ei talu hapnikurikast keskkonda ja aluselist pH tasakaalu. Surmava vähiga haigete organismi happelisuse tase on ligikaudu 1000 korda happelisem kui tervel inimesel.
Kui keha pH ei ole tasakaalustatud, ei suuda keha efektiivselt omastada vitamiine, mineraale ja toitaineid ning toidulisandeid. Samuti blokeerib peensooles seetõttu esinev lima vitamiinide ja mineraalide imendumist, langetab rakkude energiatootlikkust ja kahjustunud rakkude taastumisvõimet, samuti organismi isepuhastumisvõimet raskemetallidest, luues soodsad tingimused kasvajate arenguks, nõrgestab keha võimet toota ensüüme ja hormoone ning muudab keha vastuvõtlikuks rasvumisele ja paljudele muudele tervisehädadele. Liighappesus nõrgendab ka inimese seedesüsteemi, takistades aminohapete täielikku lagunemist ning põhjustades sageli toiduallergiaid.
Kui keha on liialt happeline, hakkab ta tootma rasvarakke, et siduda ja ladestada nendesse liigsed happejäägid. See on vajalik, et hoida mürgid eemal meie elutähtsatest organitest, säästmaks neid kahjustustest.
Samas võib ülihappesus põhjustada ka alakaalu, kui organismis neile soodsates happelistes tingimustes on vohama löönud pärmseened. Pärmseened kasutavad ära meie toitaineid – nad võivad vähendada toidu keemilist ja mehhaanilist imendumist isegi kuni poole võrra, mis tekitab toitainete puuduse – tulemuseks on väsimus, nõrkus, haiglane tunne. Alakaal on organismile isegi ohtlikum kui ülekaal, sest rasvarakkude puudumisel ladestuvad happejäägid otse elutähtsatele organitele. Ilma valkudeta ei suuda organism moodustada ka uusi kudesid, toota ensüüme, hormoone ega teisi keemilisi ühendeid, mis on olulised rakuenergia tootmiseks ja elutegevuseks.
Happeline keha varastab rakkudelt hapnikku ja võimaldab kahjulikel patogeenidel ellu jääda. Kui keha on liiga happeline, siis toitaineid ei omastata efektiivselt ja toidulisandid ei toimi. Kehast ja luudest viiakse hapete neutraliseerimise eesmärgil hoopis välja vajalikke mineraale nagu kaltsiumit, magneesiumit, kaaliumit ja naatriumi.
Hea tervise hoidmise huvides oleks mõistlik süüa 70-80% aluselisi ning 30-20% happelisi toiduaineid, tarbida piisavalt vedelikku, anda kehale mõõdukalt füüsilist koormust ning vältida emotsionaalse stressi teket. Negatiivsed tunded ja mõtted, nagu näiteks enesehaletsus, solvumine, viha jmt. muudavad keha kordi rohkem happeliseks, kui happelise toidu söömine.
Nii tugevad leelised kui ka happed on mürgid. Nad kõrvetavad sarnaselt. Happeline keskkond soodustab vabade radikaalide teket. Vabad radikaalid soodustavad vähki. Loomulikul teel ilma ravimiteta pole võimalik liiga leeliselist keskkonda inimese kehas tekitada.
Happeliste jääkainete tekkimist ei ole võimalik vältida. Hoides aga tervislikku elustiili ja keskkonna mõjutusi kontrolli all ning süües rohkem aluselisi toiduaineid, saame märkimisväärselt vähendada meie kehas tekkivate jääkainete hulka. Kui me kehal jääkainetest vabaneda ei aita, võib meid tabada üle- või alakaal, väsimus, haigused, masendus.
Jääkained ladestuvad iga inimese nõrgimatesse kehapiirkondadesse. Osadel äärmuslikel juhtudel on happeliste elementide kuhjumine nii suur, et see hakkab hävitama terveid rakke enda ümber. Terved rakud peavad hoidma kergelt aluselist pH-taset. Osad rakud muudavad oma valemit, et jääda ellu happelises keskkonnas, mis on vähi algus. Isegi kui pahaloomulised kasvajad on täielikult kirurgiliselt eemaldatud, siis niikaua kui selles kohas jäävad alles happelised tingimused, on uute kasvajate tekkimine samas piirkonnas üsna tõenäoline. Selle järgi, millistes kehaosades jäägid kuhjuvad, võib järeldada millised täiskasvanu haigused võivad ilmneda. Perekonniti võivad need kohad olla sarnased. See seletab ka teatud haiguste pärilikkuse.
Happelisuse soodustajad:
Antibeebipillid. antibiootikumid, suitsetamine, alkohol, narkootikumid, kohv, must tee, happeline toit – rafineeritud, töödeldud toidud, lein või šokk, magamatus, nälgimine paracetamol, vale hingamine, vähe vett, vähene liikumine, liigne sportimine.
Keha leelisuse tõstmine:
Aluseliste toiduainete tarbimine, kuivharjamine, mõõdukas liikumine, piisav uni, allikavee joomine, saunas käimine, stressi vältimine, probiootikumide tarbimine (hapendatud kurkgid ja hapukapsad). Hea on ka sigurijuur, maapirn või võilillejuur. Vältida liigset vaktsineerimist ja ravimeid.
Suurimat happelist jääki tekitavad:
Lihatooted, liha, valge jahu ( valged makaronid ja riis), nisujahust küpsetised,suhkur ja seda sisaldavad tooted (maiustused, karastusjoogid jne) , alkohol,töödeldud toit (keedetud, praetud, rafineeritud, homogeniseeritud), mitmed kalad ja mereannid, kohv, kaunviljad, teraviljad, piimatooted (eriti juustud) jogurtid, poolfabrikaadid, rämpstoit, kuumtöödeldud proteiin (praetud, keedetud, grillitud toit; toitu tuleks kuumutada umbes 70 ˚C juures), lisaained toidus (eriti tuleks vältida maitsetugevdajaid), nätsu närimine (karbamiid, mida suhkruta nätsu pannakse on tegelikult kusihape).
Aluselist jääki tekitavad toiduained on:
Idud, ananass, kurk, mango, maasikas, kiivi, melon, arbuus, papaya, mustikas, vaarikas, kapsas, seller, lehtsalat, spargel, sidrun, laim, merevetikad, soja kaste, miso, redis, hirss, tatar köögiviljad, toores liha (sageli on rasedatel toore liha isu), paprika, peet, pirn, india pähklid, mandlid, rosinad, suvikõrvits, virsik, õun, banaan ja greip.
Nagu näha, on aluselised toidud eelkõige aedviljad, marjad ja puuviljad – vaid neist toitudest ei suuda organism ammutada kõiki elutegevuseks vajaminevaid toitaineid, vitamiine ja mineraale. Seetõttu tulekski optimaalsel määral tarbida ka happelisi toiduaineid. Soovitav on süüa koos aluselise toiduga ühte happelist toitu korraga, sel juhul suudab organism happelise jäägiga hõlpsamini hakkama saada, mitme happelise toidu samaaegsel tarbimisel võtab organismil happelise keskkonna likvideerimine kordi kauem aega. Täielikult aluselisele toitumisele võiks mõelda, kui on vaevamas mõni tõsisem tervisehäda või ülekaal.
Oma organismi pH-d võid mõõta näiteks apteekidest saadava lakmuspaberiga. Mõõda sülge või uriini hommikuti enne söömist. Taotluslik väärtus on uriinil 5,8 ja süljel 7,0 PHd.
