Kas on võimalik, et kui tundub, et enam ei aita miski, siis miski ikkagi aitab. B-LURON!

Mis see on?

B-Luron on klassikaline ortomolekulaarne preparaat – selle koostisained ja toimemehhanism vastavad ortomolekulaarse meditsiini peamisele põhimõttele: „tervise taastamine ja säilitamine, muutes inimese organismis normaaljuhul esinevate ja tema tervist tagavate ainete kontsentratsioone“. Võib öelda ka väga lihtsalt ja lühidalt: õiged molekulid õigetes kogustes“.
B-Luron on uudne bioloogiliselt aktiivne toidulisand, mis põhineb hüaluroon-kondroiitkompleksil (HKK) ja mille väljatöötajaks on Saksa firma Gramme-Revit GmbH. B-Luron aktiveerib kehaomase liigesevõide tootmise ning toidab ja taastab kõhrekudet. Paljude aastate pikkuste katsete ja vaatluste tulemusena õnnestus toote loojatel ühendada unikaalseks sünergiliseks kombinatsiooniks kaks peamist kõhre töö taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali – kondroitiini ja hüaluroonhappe. Saadud kompleks on niisama tõhus kui liigesesisesed hüaluroonhappe süstid ja mõjub pealegi kõigile liigestele korraga.

LIIGESTE TERVIS

„Elu ilma liikumiseta on vaid letargiline uni,“ ütles Jean-Jacques Rousseau ja nagu kõigil klassikutel, on tal igal ajastul õigus olnud. Käies, tantsides, joostes, isegi lihtsalt tugitoolis jalga kõigutades liigutame me iga päev. Meie liikuvuse teevad võimalikuks luudevahelised liikuvad ühendused – meie sisemised „liigendid“ ehk liigesed. Terved liigesed jaotavad koormuse ühtlaselt kogu oma pinnale.

Iga liiges koosneb järgmistest osadest:

• luude liigesepinnad, mis on kaetud kõhrega;
• liigeseõõs ehk sidekoest kapsel;
• sünoviaalmembraan ehk liigesekihn, mis katab kapsli sisepinda ja toodab liigesevõiet.

Liigeseõõne sisepind on kaetud spetsiaalse ainega, mida nimetatakse sünoviaalmembraaniks ehk liigesekihnuks. See sisemine membraan toidab liigest ja toodab liigesevedelikku ehk liigesevõiet, mis vähendab liigesesisest hõõrdumist ja kaitseb sellega liigese pindu kulumise eest.

Surve vähenemisel imab kõhr liigesevedelikku nagu käsn, surve suurenemisel aga eritab seda vedelikku sõltuvalt surve tugevusest. Liigesevõie ühtaegu eraldab liigesepinnad teineteisest ja moodustab nende peale libeda pinna. Terve liiges „õlitab“ end ise, mistõttu terves liigeses on hõõrdejõud 5 korda suurem kui jää hõõrdejõud.

Luuotsi (epifüüse) kaitseb hüaliinkõhr paksusega 3-5 mm, mis kujutab endast „turvapatja“: see summutab tugevad mehaanilised põrutused ja järsud liigutused. Liigesekõhr ei ole vereringega seotud, seetõttu ei saa ta oma toitaineid verest, vaid liigesevedelikust. Liikumise ajal imavad kõhrerakud liigesevedelikust neile vajalikke toitaineid ja annavad ära ainevahetuse saadusi, mistõttu liikumine on liigese jaoks sõna otseses mõttes elu küsimus. Meenutage kosmonaute, kes pärast pikka kaaluta olekus viibimist peavad uuesti käima õppima – nüüd ei ole enam vaja selgitada, miks see nii on.

Liigesekõhr koosneb maatriksist (rakuvaheainest), milles paikneb plastiline kollageenikiududest võrgustik. Maatriksis asuvad kondrotsüüdid – rakud, mis sünteesivad kollageenikiudude valke ja kõhre alusmaterjali komponente. Maatriks koosneb väga suurtest molekulidest (proteoglükaanidest), mis suudavad suurel hulgal vett siduda ning tagavad sellega kõhre elastsuse ja löökide summutuse. Lisaks sisaldab maatriks glükosaminoglükaane, hüaluroonhapet ja kondroitiinsulfaati, mis on liigesevõide peamised koostisained.

Hüaluroonhape – rohkem kui lihtsalt „liigesevedelik“

Hüaluroonhapet sisaldub inimese organismi paljudes kudedes: kõhres, luudes, klaaskehas, südameklappides, nahas, liigesevõides. See aine tagab naha pingulduse, toetab kõhre elastsust ja õlitab meie liigeseid, olles liigesevõide ehk liigesevedeliku peamiseks koostisaineks. Ilma selle vedelikuta meie liigesed ei töötaks. Terve ja noor organism toodab ise hüaluroonhapet. Vananedes aga aeglustub selle aine tootmine organismis ning siis algavad liigeseprobleemid ja me märkame esimesi soovimatuid kortsukesi – märke alati enneaegu saabuvast vananemisest. 40-aastaselt on organismi enda hüaluroonhappe tootmine 50% vähenenud. 60-aastane ja vanem organism toodab seda ainult 10% vajalikust kogusest.

Hüaluroonhape kuulub oma keemilise koostise poolest glükoos-amiinglükaanide ehk mukopolüsahhariidide hulka, kuna suudab siduda suurel hulgal vett, mistõttu rakkudevaheline aine omandab geelitaolised omadused ja suudab rakke toetada. Hüaluroonhape suudab siduda ja endas hoida kuni kuus liitrit vett ühe grammi kohta. Vett ei saa kokku suruda ja selle omaduse annab hüaluroonhape ka liigestele edasi. Hüaluroonhape tagab kudede vedeliku õige konsistentsi ja muudab selle viskoossust vastavalt mehaanilistele pingetele: suurtel koormustel muutub vedelik voolavamaks, kuid jääb siiski piisavalt viskoosseks, et mitte vee kujul liigestest välja voolata.

Kondroitiin – elastne ime

Kondroitiin on kõhre tähtis koostisaine. Osaliselt saame kondroitiini toidust, osaliselt aga sünteesib meie organism seda ise. Selle bioaktiivne vorm on kondroitiinsulfaat, kuna organism kasutab kondroitiini ainult pärast väävelhappe soolaga ühinemist. Kondroitiinsulfaat on lausa veemagnet. Tänu oma keemilise ühenduse elektrilise laengule seob see sidekoes suurel hulgal vett ja moodustab geeli, milles asuvad kondrotsüüdid. Sellega tagatakse liigesekõhre elastsus ja põrutusi summutavad omadused.

Kõhre taastumisel on suureks probleemiks vajalike ehitusmaterjalide puudumine, olgu selle põhjuseks siis haigus või muud juba eelpool nimetatud tegurid. Nagu juba märgitud, ei saa kõhr oma toitaineid vereringest, vaid liigesevedelikust, mis aitab ka jääkaineid kõhrerakkudest välja viia. Kui organismis ei ole piisavalt toitaineid, siis hakkavad kõhrerakud ära kuivama ja järk-järgult surema. Degenereerunud kõhr aga ei suuda enam põrutusi summutada ja liigese liikuvust tagada. Nii hakkab välja kujunema artroos.

Hüaluroon-kondroitiinkompleks (HKK) on elu ilma liigesevaludeta.

Hüaluroonhape ja kondroitiin kaitsevad liigeseid palju paremini siis, kui teevad seda koos. Neid aineid koos manustades toimivad need sünergiliselt, see tähendab täiendavad teineteise toimet kõhre kaitsmisel ja toitmisel ning mõjuvad võrreldamatult tõhusamalt kui kumbki aine eraldi võetuna.

Tänu muudetud molekulaarstruktuurile ei lagune HKK koostises olev hüaluroonhape organismi manustamisel, vaid jääb stabiilseks ja toimib ühelt poolt nagu süstal, suurendades mehaaniliselt eksogeense hüaluroonhappe hulka liigestes, teiselt poolt aga toimib katalüsaatorina, aktiveerides kondrotsüütides kehaomase (endogeense) hüaluroonhappe sünteesimise. Seejuures mõjub HKK kõigile liigestele korraga, olles ka seetõttu tõhusam kui süstid.
Tänu sellele on B-Luronil liigeste terve toimimise ja liikuvuse jaoks suur tähtsus. 30 ml mõõtetopsi täis B-Luroni (see sisaldab 450 mg hüaluroon-kondroitiinkompleksi) tuleb võtta iga päev ja ilma katkestusteta kuu aja vältel. Märgatavad paranemisnähud ei ilmne kohe, vaid pärast seda, kui liigeses on saavutatud teatud hüaluroonhappe kontsentratsioon, see tähendab 2–3 nädala lõpuks. See sõltub liigese tervislikust seisundist ehk sellest, kui suureks on muutunud kondroitiini ja hüaluroonhappe defitsiit. Mida vähem on liiges kahjustunud, seda kiiremini saabuvad kergendus ja taastumine. Eriti rasketel juhtudel on soovitatav tulemuste saavutamiseks kuuri korrata. Aga selle meeldiva maitsega siirupi toime jätkub ka pärast kuuri ning sellele on ka loogiline seletus: kehaomase hüaluroonhappe sünteesimine on taastunud, liigesevõie on normaalseks muutunud ja liiges on taas tööle hakanud.

Hüaluroonhappe sisalduse muutumine liigeses B-Luroni manustamisel. 

B-LURON-I ERILISED OMADUSED:

• toote toime on suunatud probleemi algpõhjusele;
• ortomolekulaarne kompleks korrigeerib tasakaalustamatust molekulaarsel tasandil, optimeerides organismi biokeemilisi protsesse;
• toimib kõigile liigestele;
• sobib kasutamiseks koos füsioteraapia ja mis tahes ravimitega;
• kestev toime (1 kuur mõjub 3–5 kuud);
• kõrvaltoimed puuduvad;
• mugav müüa ja manustada;

Näidustused

• Artroosid.
• Vanusest tingitud kulumine.
• Liigeste kestev liigne ja/või ühekülgne töökoormus (muuhulgas ülekaal).
• Suured spordikoormused enne ja pärast võistlusi.
• Selgroodiskide patoloogiad (nihkumine, väljavõlvumine, kokkuvajumine).
• Liigeseoperatsioonidest (artroskoopiast) taastumise periood.
• Kaasasündinud Х- ja О-jalgsus.
• Teismeliste osteokondropaatiad.
• Podagra (kompleksteraapia osana).

INIMESE LIIGESED

Inimese kehas on umbes 200 erinevat liigest: suuri ja väikesi, lihtsaid, keerulisi ja kombineerituid. Need võimaldavad meil teha tohutul hulgal erinevaid liigutusi: käega, jalaga või kogu kehaga korraga, ilma et peaksime mõtlema, kuidas neid teha. Aga kui liigestikus tekib probleem, siis kaotab inimene kõige väärtuslikuma – vabaduse ja sõltumatuse tunde. Seetõttu tuleb kasuks, kui teada juba ette, kuidas liigeseid hoida, milline on nende ehitus ja mis võib probleeme põhjustada. Ja kindlasti tuleks meeles pidada, et terve eluviis on esmane tingimus, et liigutuste kergus ja kindlus säiliks pikki aastaid.

Käsi ja käelaba

Käsi kinnitub keha külge õlavöötme luude, liigeste ja lihastega ning koosneb kolmest osast: õlg, käsivars ja käelaba. Õlavööde on kõige võimsam. Randmest paindumine annab kätele suure liikuvuse, suurendades liigutuste amplituudi ja funktsionaalsust. Käelaba koosneb paljudest hästi liikuvatest liigestest ning just seetõttu suudab inimene arvutiklaviatuuril kirjutada või mobiiltelefoni kasutada, sõrmega õigesse suunda osutada, kotti kanda, joonistada jne.
Õlad ja käelabad kinnituvad õlaluude, randmeluude ja kodarluude kaudu. Kõik kolm luud on omavahel liigestega ühendatud. Küünarliiges võimaldab kätt painutada ja sirutada. Käsivarre mõlemad luud on liikuvalt ühendatud, seetõttu pöörleb liigeste liikumise ajal kodarluu ümber randmeluu. Rannet saab 180 kraadi pöörata!

Randmeliiges ühendab käelaba käsivarrega. Käelaba koosneb peopesast ja viiest väljaulatuvast osast – sõrmedest. Käelabas on 27 väikest luud. Ranne koosneb kaheksast väikesest luust. Randme luud ühinevad kämbla luudega ja moodustavad peopesa. Randme luudele kinnituvad viis kämblaluud. Esimene kämblaluu on kõige lühem ja lamedam. See ühendub randmeluudega liigese kaudu, seetõttu saab inimene pöialt vabalt liigutada ja seda teistest sõrmedest eemale sirutada. Pöial koosneb kahest lülist, ülejäänud sõrmed aga kolmest lülist. Käelaba ehitust saate vaadata ka joonisel.

Kõige sagedamini tekivad käelaba traumad inimestel, kes teevad rasket füüsilist tööd. Muuhulgas võivad tekkida randmeliigese või sõrmelülide vaheliste liigeste reumaatilised haigused, randmeliigese degeneratiivsed muutused või sõlmed käelaba proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Krooniline reumaatiline artriit kujuneb tavaliselt välja sümmeetriliselt mõlema käe randmetes ja käelabades, muuhulgas proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Selle haigusega kaasneb valu, paistetus, deformeerumine ja liigutuste takistatus, selle järel aga liigeste degradeerumine või koguni atrofeerumine. Tegemist on autoimmuunse häirega ning peamiselt kannatavad selle all 30–40 aastased ja vanemad inimesed. Naistel on neli korda suurem risk sellesse haigestuda kui meestel.

Põlveliiges

Põlveliiges (lad k articulatio) on inimese organismi kõige suurem liiges ja samal ajal on see ka kõige vigastuste ja traumade suhtes kõige tundlikum. Põlveliiges koosneb sääreluust, reieluust ja põlvekedrast. Igaüks neist on kaetud hüaliinkõhrega, mis summutab mehaanilisi koormusi ja võimaldab liigesel kergelt liikuda, vähendades liigset hõõrdumist. Põlv kuulub niinimetatud plokkliigeste hulka.

Ühelt poolt peab põlv olema väga elastne ja painduv, et võimaldada nii vertikaalseid kui horisontaalseid liigutusi. Teisest küljest peab see olema tugev ja koormustele vastu pidama, kuna kannab käimise ajal kogu keha raskust. Põlveliigese kõige suurem ja tugevam lihas on nelipealihas, mis on ka põlveliigese peamine sirutaja.

Põlveliiges koosneb sääreluu veidi kaardus põntadest (paksenenud või eemaleulatuv osa luust, millel asub liigesepind naaberluuga ühendumiseks) ning põlvekedra liigesepinnast.

Põlveliigeses asuvad kaks ketast, mida nimetatakse meniskideks. Need ühendavad liikumise ajal liigesepindu. Meniskid (poolkuukujulised kõhred) on kahte tüüpi: mediaalne ja külgmine. Nende peamiseks ülesandeks on ühendada reieluu ja sääreluu liigesepindu ning võimaldada kokkupainutatud põlve pööramist.

Põlveliiges on keerukas liiges, mis teeb võimalikuks inimese liikumise, seetõttu tuleb liigesevõide varusid selles regulaarselt täiendada. Põlveliigese piirkonnas asuvad mitu limapauna, mis toodavadki selle ja teiste liigeste jaoks liigesevõiet.

Puusaliiges

Puusaliigese (articulatio coxae) moodustavad ühelt poolt reieluu liigesepind, mis on kogu ulatuses hüaliinkõhrega kaetud, välja arvatud liigeseauk, ning teiselt poolt puusaluu puusanapaauk. Puusaliiges on plokkliigese eritüüp, mida nimetatakse keraliigeseks.

Puusanapp on kaetud kõhrega ainult poolkuukujulise ala piirkonnas, muus osas laieneb rasvsidekude, mis on kaetud sünoviaalmembraaniga. Puusanapa sälgu kohal esineb puusanapa ristiside. Puusanapa vaba ääre ja nimetatud ristisideme külge kinnitub napamokk, mis mõningal määral suurendab puusanapa sügavust. Liigesekapsel kinnitub puusaluule napamoka äärtega ja fikseerub reieluule mööda pöörlite vahelist joont, hõivates seejuures tagant 2/3 reieluu kaelast, kusjuures ta ei ulatu pöörlite vahelise harjani.

Puusaliigese sideaparaat koosneb alljärgnevatest sidemetest:
1. Niude-reieluuside asub puusaliigese eesmisel pinnal. Nimetatud side saab alguse eesmisest alumisest niudeluu ogast ja kinnitub pöörlite vahelisele joonele. Niude-reieluuside piirab reie tahaviimist puusaliigeses ning osaleb inimese keha vertikaalasendis hoidmisel.
2. Häbeme-reieluuside tuleb häbemeluu ülemisest joonest alla, põimub puusaliigese kapslisse, kusjuures osa kiukimpe ulatub pöörlite vahelise jooneni.
3. Istmiku-reieluuside algab keha istmikuluu eesmisel pinnal, suundub ettepoole ning põimub puusaliigese kapslisse.
4. Ümarala asub liigesekapsli kihis, hõlmab sõlmena reieluu kaela ja kinnitub alumise eesmise niudeluu oga külge.
5. Reieluupea asub liigese sees ning on kaetud sünoviaalmembraaniga. Sideme kihti läbivad sooned suunduvad reieluu pea juurde.

Selgrooliigesed

Lülisammas ehk selgroog on oma ehituselt keeruline süsteem, mis moodustab keha kesktelje ja täidab tähtsaid funktsioone: selgroog toetab keha nii seismise ajal kui isteasendis, ta on samuti aluseks, millele kinnituvad üla- ning alajäsemete luud ja lihased jne. Selgroog ei ole mitte ainult „soomuskate“ õrnade liigeste jaoks, ta osaleb keha ja pea liikumises, kuid peale selle kaitseb ta kesknärvisüsteemi tähtsat osa, mis asub selgrookanali sees – seljaaju.

Lülisammas koosneb 32-33 lülist (5 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 omavahel kokkukasvanud ristluulüli, 3-4 õndralüli), mille vahel paikneb 23 lülivaheketast ehk diski. Tüüpilisel lülisambal on lülikeha, kust saab alguse lülikaar, mille külge kinnituvad ogajätke, kaks ristijätket, kaks ülemist ja kaks alumist liigesejätket. Lülikehad koosnevad käsnollusest, mis on kaetud kompaktse luukihiga. Lülikehad erinevad kujult, ülemiste ja alumiste pindade kõveruselt ning eesmiste ja tagumiste osade kõrguselt. Ogajätked erinevad samuti üksteisest oma mõõtudelt, kujult ja paiknemiselt ruumis, nad piiravad lülisamba tahapainutamist, eriti rindkere alal. Kõik ristijätked, välja arvatud rinnajätked, sisaldavad nendega ühinenud roiete rudimente. Kaelalülide ristijätketes paiknevad avad, mis moodustavad kanali lülisamba veresoonte ja närvi läbimiseks. Lülisamba erinevate liigesjätkete ruumiline paiknemine ei ole ühesugune. I ja II kaelalülil (atlant ja telg) on eriline konstruktsioon, mille arvel ning tänu nendevahelise ja kuklaluu ühendusele tagatakse pea liikumine kolmel tasandil.

Sidemete liigid lülide vahel sisaldavad kõiki peamisi ühendusliike. Kõik lülikehad, välja arvatud ristluulülid on täiskasvanud inimestel eraldatud lülivaheketastega ehk diskidega, mis koosnevad sidekoelistest rõngastest ja säsituumadest. Lülivahekettad moodustavad täiskasvanud inimesel umbes 1/4–1/5 lülisamba pikkusest. Iga lülikaare paar on ühendatud kahe lameda liigesega, kollaste sidemete ja arenenud sideaparaadiga ogajätke ja ristjätke vahel.

Lülisamba osad
a) Lülisamba kaelaosa (kaelalülid)
b) Lülisamba rinnaosa (rinnalülid)
c) Lülisamba nimmeosa (nimmelülid)
d) Ristluu (ristluulülid)
e) Õndraluu (õndralülid)

Künnaliiges

 
Küünarliiges on keeruline, šarniirliigeste gruppi kuuluv liiges. Küünarliiges koosneb kolmest osast: õlavarre-küünarluu, õlavarre-kodarluu ja proksimaalne kodarluu-küünarluu liiges.

Liigutused õlavarre-küünarluus toimuvad frontaaltelge mööda – küünarvarre kõveraks ja lahtipainutamise (amplituudiga kuni 140°) teel. Õlavarre-kodarluu liiges on kerakujuline, ta on moodustatud õlaluu ümara otsaku pea abil, mis on ühendatud kodarluu peaga. Liigutused toimuvad liigeses frontaaltelge mööda (koos õlavarre-küünarluu liigesega) ja seisnevad küünarvarre kõveraks ja lahtipainutamises. Proksimaalsel kodarluu-küünarluu liigesel on silindriline kuju. Liigutused toimuvad vertikaaltelje ümber (liigutuste amplituud kuni 160°). Nimetatud liigutused toimuvad üheaegselt ka distaalses kodarluu-küünarluu liigeses. Kõveraks painutamise tagavad küünarliigeses kakspea õlalihas, õlalihas, õlavarre-kodarluu lihas ja teised küünarvarre lihased, mis algavad õlaluu mediaalsel ümaral luuotsakul, lahtipainutamine toimub õla kolmpealihase ja küünarliigese lihase abil.

Sünoviaalmembraan moodustab ülemise (tagumise) ja kotja (eesmise) keeru. Küünarliigese taga, küünarliigese ja õlavarre kolmpealihase kõõluse vahel asub kõõlusealune paun, küünarjätkel küünarliigese nahaalune paunake. Liigesekapsel kinnitub nelja sideme abil. Küünarliigese kollateraalne side kulgeb mediaalselt pealmiselt ümaralt luuotsakult lehvikukujuliselt ploki süvendi mediaalsele äärele. Kodarluu kollateraalne side algab lateraalselt ümaralt luuotsakult, hõlmab kahe haruga kodarluu pea ja suundub küünarluu lõigendi kodarluu äärtele, kus ühineb rõngassideme kimpudega.

Küünarliigese arteriaalne verevarustus toimub küünarliigese verevarustuse abil, venoosne vool aga läbi kaasnevate samanimeliste veeniarterite. Lümfivool suundub küünarliigestesse ja osaliselt kaenlaalustesse lümfisõlmedesse. Innervatsiooni tagavad kesk-, naha-, küünar-ja kodarliigese närviharud.

Õlaliiges

Õlaliiges on omapärane ristumiskoht õlaluu ja abaluu vahel. Nimetatud liiges koosneb õlaluu peast ja abaluu liigeseõõnest (liigeselohk). Liigeseõõs on kaetud hüaliinkõhrega, mis on ümbritsetud kiudja koega liigesemokaga ning soodustab liigeste liikuvust.

Pea ja õõne suuruse erinevuse tõttu, samuti liigesekapsli suure liikuvuse tõttu moodustab ülaliiges omapärase mahuka pauna. Lihased (näiteks abaluualune, ogaline, harjaalune), mis ümbritsevad liigesekapslit, kindlalt teda kaitstes ja tugevdades. Ronganokkjätke-õlavarreluu sidemed on laiad, tugevad sidemed, mis kinnituvad õlaluu suurele kühmule. Nimetatud sidemed ennetavad õlaluu pea väljumist liigeseõõnest. Glenohumeraalsed sidemed moodustuvad samuti nagu liigesekapsli kiuline (ühendussidekoeline) membraan.

Õlaliigese piirkonnas asub mitu liigeselähedast kihnu. Nimetatud kihnud on täidetud liigesevõidega ning nende funktsioon seisneb liigese hõõrdumise vähendamises ja liigese eraldi elementide vaba pöörlemise soodustamises.

Õlaliiges võib sooritada suurt hulka liigutusi, nagu abduktsioon (mingi liigeseosa eemalejuhtimine sirgjoonest), tsirkumduktsioon (mingi liigeseosa laialdane perifeerne ringliikumine), õla kõrgele tõstmine, õla mediaalsed (sisemised) ja külgpöörlemised (välimised).

LIIGESEPROBLEEMID

Artroos- on tsivilisatsiooni haigus

Artroos on üks kõige levinumaid liigesehaigusi. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni andmete põhjal kannatab praegu artroosi all ligikaudu 10% planeedi elanikkonnast (st iga kümnes inimene!). Seega, kuni 45-aastastel inimestel esineb artroosi 2% elanikkonnast, 45-65 aastastest inimestest põeb artroosi juba 30-40%, aga üle 65-aastastest inimestest esineb artroosi 60-80%. Artroosi loeti pikka aega eakate inimeste haiguseks, kuid praeguse seisuga artroosi põdevate inimeste iga aina nooreneb.

Kahjuks seetõttu, et me püüame tuua oma ellu maksimaalselt mugavusi ning tasume selle eest oma tervisega. Ebaõige toitumine, väheliikuv eluviis, stress ja muud sarnased tegurid mõjutavad negatiivselt liigeste seisundit. Kõige levinumateks artroosi põhjusteks peetakse ebaõiget ja üleliigset koormust eri liigestele, liigeste vigastusi, häireid inimese hormonaalsüsteemis ja ainevahetuses.

Artroosi arengut soodustavad riskifaktorid

• Kaasasündinud defektid liigesestruktuuride ehituses (kõhred, sidemed, meniskid, kõõlused), mis põhjustavad liigeste kiiret kulumist
• Suurenenud ja ühekülgne koormus liigestele
     - ülekaal
     - rühihäired
     - professionaalse spordiga tegelemine
     - mõnede tööliikide eripärad
• Vitamiinide ja mineraalide puudus toiduratsioonis
• Hüpodünaamia
• Pärilik eelsoodumus
• Ainevahetushäired ja hormonaalhäired
• Liigesevigastus
• Liigese postoperatiivne seisund

Kõik ülalnimetatud tegurid põhjustavad seda, et muutub liigesevedeliku hulk ja koostis. Kõige ohtlikum on liigesevedeliku põhikoostisosa – hüaluroonhappe kvaliteedi ja koguse muutumine, mis omakorda soodustab artroosi arengut.

Mis on artroos?

Artroos (kreeka k. arthron – liiges) on liigeste krooniline mittepõletikulise iseloomuga haigus, millega kaasnevad peale liigesekõhrede ka sidemete, liigesepindade ja liigesepeade luude vigastused. Haigus ei teki äkitselt, ta areneb välja järk-järgult, kuid lõppkokkuvõttes kahjustab nimetatud haigus liigeseid pöördumatult. Esialgu rikub artroos ainult liigesekõhreid, seejärel järk-järgult kogu liigest, mis toob kaasa liigese deformatsiooni ja liikumise piiratuse.

Artroosi tõttu võivad olla vigastatud kõik keha liigesed, kuid kõige sagedamini kannatavad neli liigest, mis kõige enam taluvad suuri koormusi ja need liigesed on: põlveliiges, puusaliiges, pahkluu ja lülisammas.

Artroosil pole midagi ühist artriidiga või kroonilise polüartriidiga, mis on liigestepõletik ning mille kutsuvad esile mitmed põhjused ja haigustekitajad. Artriiti iseloomustab liigesevedeliku reaktiivne patoloogiline muutus, artroosi puhul aga liigesevedeliku puudujääk.

Liigeste kahjustus

Kondromalaatsia

 (hondro- + kreeka k. malakia – pehmus) on kõhrekoe muutumine, mida iseloomustab koe pehmenemine ja vetruvuse puudumine ning mis põhjustab liigeste deformatsiooni ja liigeste ning liigesekõhre jäikust. Haiguse põhjusteks võivad olla kahjustused, mille on esile kutsunud spetsiifilised fermendid. Biokeemilisel tasandil täheldatakse liikumissüsteemi organites proteoglükaanide ja liigesevõide vähenemist, kollageenikiudude hävimist ja vedelikusisalduse suurenemist kondrotsüütides. Kahjustatud kõhr on iseloomulikku mattkollast värvi (vt nooltega joonist) ja omab vertikaalset lõhet, mis kiire hävitamisprotsessi puhul võib tekitada luu subkondraalse kihi, mis ei ole kaitstud liigesevõidega. Tõsise trauma korral hakkab kõhr järk-järgult pehmenema ning eemalduma subkondraalsest luust.

Eburneatsioon või osteoskleroo-(kreeka k. osteon – luu ja skleroos – kõva, tihe) kuulub degeneratiivsete haiguste hulka, mida iseloomustab liigesekõhre hävimine ja subkondraalse luu kortikaalkihi järsk paksenemine ning tihenemine, mis omandab elevandiluu ilme. Mehaanilise hõõrdumise tulemusena suureneb vigastatud subkondraalne luu oma mõõtmetelt olulisel määral.

Liigesehiir (killud) – eraldunud liigesekõhre, meniski või liigese muude struktuuride osake, mis asub liigeseõõnes liigesevõides. Liigesehiir osutub kõige sagedamini kahjustatuks osteokondroosi poolt. Nooltega joonisel on näidatud liigesehiire ja kõhre degeneratiivsed muutused.

Osteofüüdid (luukannused)-on rohkearvulised kasvud liigesel. Osteofüüdid tekivad peale traumat kolmandal päeval pärast liigeste vigastamist. Seejuures ei ole neid röntgenograafilisel meetodil võimalik kohe avastada, vaid alles mitme nädala möödudes. Luukannused ilmuvad peamiselt luupealse kinnituskohas või piki liigesekapslit. Kui õigel ajal osteofüütide kasvamist ei ennetata, siis luukude hakkab veelgi enam deformeeruma

SAGELI KORDUVAD KÜSIMUSED

Kas pärast toote kasutamist esinevad kõrvalnähud?

Kõrvalnähte toote B-Luroni kasutamise tõttu ei ole täheldatud.

Kas on ohutu kasutada toodet koos teiste ravimitega?

B-Luron sobib kokku mistahes raviainete ja füsioteraapiaga.

Kas toodet võivad kasutada diabeetikud?

Vastunäidustusi toote B-Luroni kasutamisel diabeediga ei ole. Kasutatavate ravipreparaatide annuste ja dieedi korrigeerimise eesmärgil on soovitav enne tarvitamist nõu pidada arst-endokrinoloogiga.

Kas on vastunäidustusi toote kasutamisel patsientidel, kes põevad südame-veresoonkonna haigusi?

Vastunäidustusi ei esine, kuid on soovitav enne B-Luroni kasutamist nõu pidada raviarstiga.

Kas sportlastel on ohutu seda toodet kasutada?

Jah, ohutu. Bioaktiivne toidulisand B-Luron ei sisalda tugevatoimelisi, dopingu- ja muid aineid, mis on lisatud WADA nimekirja.

Mis ajal peaksid sportlased toodet tarbima?

Sportlastel on soovitav kasutada B-Luroni enne hooaja algust ja pärast võistlusi. Igal individuaaljuhul on soovitav nõu pidada oma spordiarstiga.

Kas võib juhtida transpordivahendit toote kasutamise perioodil?

Võib, mingeid piiranguid ei ole.

Kas on kindlaks määratud optimaalne kellaaeg toote tarvitamiseks?

B-Luroni võib tarvitada ööpäeva mistahes ajal, kuid soovitav on seda teha ühel ja samal ajal kuu jooksul.

Ma toidan last rinnaga. Kas ma võin toodet kasutada?

Selleks tuleb nõu pidada arstiga.

Kas ma võin toodet kasutada raseduse ajal?

Tarvitada mistahes vahendeid, sealhulgas ka bioaktiivset toidulisandit raseduse ajal võib ainult arsti soovitusel.

Kas toodet võivad tarbida lapsed ja noorukid?

Spordiga tegelevad noorukid võivad tarbida B-Luroni spetsialisti soovitusel.

Kas toote doseerimine sõltub kehamassist?

Valem ohutu annuse väljaarvutamiseks vastavalt kehamassile on vajalik ainult inimeste puhul kehakaaluga üle 100 kg. Inimesed, kelle kehakaal on alla 100 kg võivad tarbida toodet ilma tervist ohtu seadmata. Suure koguse hüaluroonhapet imavad endasse mitte ainult liigesed, vaid ka teised organid nagu silmad, juuksed, nahk ja igemed.

Soovid toodet -20 5 soodustusega , tee endale sellelt lingilt tasuta kliendinumber: https://ee.coral-club.com/registration/?REF_CODE=888010056163