Organism maailma algusest
Rohke proteiini ja unikaalse toitainetekoostisega sinivetikas ehk spirulina on maal elutsenud juba miljardeid aastaid. Teistest vetikahõimkondadest ja kõrgematest taimedest erinevad sinivetikad raku omapärase siseehituse poolest.
Sinivetikate tuntumad esindajad on mikroorganismid perekonnast Arthrospira. Tervisetootele nime andnud spirulina tuleneb sellest, et selle perekonna varasem klassifikatsioon kandis nime Spirulina. Kuigi tervisetoote almaterjal kuulub teise perekonda, on varasemalt ekslikult antud nimi jäänud ajaloolisena kasutusse.
On teada, et spirulinat kasutasid ka asteegid, kes kogusid seda kuni 16. sajandini Texcoco järvest Mehhikos. Kohalikud elanikud ütlesid selle kohta te-chuitlatl, mis tõlkes tähendab „kivi väljaheide“.
Oluline toiduallikas on spirulina olnud ka Aafrikas, kus seda koguti alates 19. sajandist Tšaadi järvest. Kuivatatud vetikatest tegid nad kooke, mille nimi on dihé. Neid kooke müüdi turul ja neist valmistati toitvat leent.
Spirulinasaadusi toodetaksegi peamiselt kahest liigist –Arthrospira platensis ja A. maxima. Esimene neist on looduslikult levinud peamiselt Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika, teine aga Kesk-Ameerika veekogudes. Kolmas tuntuim liik A. pacifica on Hawaii endeem. Kõik need sinivetikad eelistavad elupaigana troopilisi ja subtroopilisi kõrge pH-tasemega toitaineterikkaid järvi.
Tänapäeval kasvatatakse spirulinat tänu tema unikaalsele toitainete sisaldusele ka spetsiaalsetes vetikafarmides, mida on rajatud mitmel pool üle maailma. Suurimad tootjad on USA, Tai, India, Taiwan, Hiina, Bangladesh, Pakistan, Birma (Myanmar), Kreeka ja Tšiili.
Kasulikud omadused
Spirulina puhul tõstetakse sageli esile selle suurt B-12 vitamiini sisaldust, kuid on piisavalt uuringuid, mis viitavad sellele, et tegemist on veidi teistsuguse ja mitte nii kergesti omandatava vitamiiniga. Seega on vaieldav, kui palju B12 inimorgamism spirulinast tegelikult omastada suudab. USA toitumisühingu ja Kanada toitumispetsialistide hinnangul pole spirulina just kõige usaldusväärsem B12 vitamiini allikas, sest suuremas osas on tegemist pseudovitamiiniga, mida inimorganism omastada ei suuda. Ka meditsiinikirjandus ei soovita spirulinat B12 puudujäägi kompenseerimiseks.
Sinivetika kõrge proteiinisisalduse avastasid teadlased 1970. aastatel, mil leiti, et spirulina sisaldab 60–70 protsenti proteiini, ületades selle näitajaga sojauba ja isegi looma- ning kanaliha. Mõned uuringud väidavad siiski, et spirulina proteiinisisaldus on üle hinnatud. Võrreldes liha või piimaga pole spirulina proteiinisisaldus oluliselt suurem, küll aga maksab selle gramm kordi rohkem.
Spirulina mitmekesist ja rikkalikku toitainetesisaldust kinnitab ka fakt, et NASA teadlased on valinud selle astronautide lisatoiduks.
Teadlased peavad spirulinat üheks parimaks vahendiks keha puhastamisel raskemetallidest (näiteks elavhöbe, kaadmium, plii, arseen).
Spirulina toimel toodab organism rohkem valgeid ja punaseid vereliblesid, mis aitab viirustega võidelda. Klorofüll aitab verd puhastada ja verre hapnikku viia.
Spirulina on ka nahale kasulik – teatatud on, et see vähendab vanadusega kaasnevaid laike, ekseeme, aknet ja punetust. Samuti võib see aidata glaukoomi, katarakti ja kehva nägemise korral. Mõned uuringud on esile toonud spirulina võime võidelda allergiatega ning parandada füüsilist sooritust.
Iga kümme grammi spirulinat katab kuni 70 protsenti päevasest raua vajadusest ning kolme-kuni neljakordse päevase miinimumvajaduse A-vitamiini, B-, D- ja K- vitamiini järele. Spirulina ise ei sisalda C-vitamiini, kuid see aitab kaasa C-vitamiini paremale toimimisele. See on arvestatav kaltsiumi-, magneesiumi- ja rauaallikas, samuti sisaldab spirulina fosforit, kaaliumi ja teisi olulisi mineraalaineid. Esindatud on asendamatud aminohapped, näiteks oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped.
Sportlastel parandab spirulina lihase moodustamist ning immuunsustaset. Kõrge proteiinisisaldus aitab kaasa lihasmassi moodustamisele. Samas pärsib spirulina isutõusu, mis kaasneb suurema treeninguga. Tehti kindlaks, et tarvitades 30-45 päeva jooksul 20–40 g spirulinat päevas, tõusis Mehhiko kergejõustiklaste füüsiline vastupidavus ja nende tulemused paranesid.
1994. aastal kandis Venemaa Patendiamet spirulina meditsiinilise toidulisandi nimekirja, et vähendada allergilisi reaktsioone suure kiirgusdoosi saanud lastel. Tšernobõli 270 last said spirulinat 5 grammi päevas 45 päeva jooksul. Vajamineva koguse annetas neile Earthrise Farms. Hiljem selgus, et laste organismis oli radionukleiidide tase alanenud 50 protsendi võrra ja allergiline tundlikkus oli normaliseerunud.
Spirulinat on peetud mõjuvaks vahendiks keha puhastamisel kahjulikest ühenditest ja kasutatud närvisüsteemi stimuleerimiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks, naha heaolu parandamiseks, allergianähtude ärahoidmiseks, aneemia puhul, toitainete omastamise soodustamiseks ning vähirakkude kasvu peatamiseks, HI-,Herpes simplex’i viiruse peatamiseks ning radiatsioonist põhjustatud haiguste raviks.
Spirulinat on kasutatud toidulisandina proteiini, raua ja B-grupi vitamiinipuuduse korral, kaalu langetamisel, aktiivsus-ja tähelepanuhäire korral, heinapalaviku, diabeedi, stressi, kurnatuse, ärevuse, depressiooni ja menstruatsioonieelsete vaevuste leevendamisel ning põletike ja viirusinfektsioonide korral. Ka naistele omaste tervisehädade puhul on spirulina kasutamine leevendust toonud. Näiteks võtavad mõned rasedad spirulinat kaaliumikaotuse kompenseerimiseks. Häid tulemusi on andnud spirulina ka rasedate aneemia ravis ja hüpokroonse aneemia ravis. Aafrikas on spirulina andnud häid tulemusi nälgivate laste ravis - alatoitumuse nähud kadusid ja laste kasv ning areng normaliseerusid.
Paljud tarvitajad usuvad, et spirulina söömine ennetab vähki ja südamehaigusi, tugevdab immuunsüsteemi ja seedeelundkonda, parandab mälu ja ainevahetust, suurendab energiat, alandab kolesterooli ning ravib haavu. Spirulina arvatav vähivastane toime on seotud 1983. aastal valminud Y. Dainpponi uuringuga, mis tõestas, et spirulina sisaldab suurel hulgal sinist taimepigmenti fükotsüaniini, mis on ainus teadaolev aine, mis suudab peatada vähirakkude kasvu.
Kasutamine
Spirulina võib olla müügil pulbri, tablettide ja helvestena. Enamasti on spirulina müügis tableti või pulbrina. Ka mõned toonikud sisaldavad spirulinat. Tavaline päevane kogus on kuni kuus 500 mg tabletti päevas.
Kuigi spirulina võtmine suurtes doosides võib tunduda ohutu, võiks õige doosi osas arstiga nõu pidada. Eriti rasedad ning enne spirulina andmist väikestele lastele.
Kui spirulina maitse tundub harjumatu, võib seda vetikat segada puu- või juurviljamahladesse, smuutidesse, salatitesse, köögivilja-, riisi- ning kaunviljatoitudesse ja mujalegi. Kuumutamine vähendab spirulina väärtust, seetõttu tuleks kuumutamist vältida ning lisada spirulina toidule vahetult enne serveerimist.
Kasutades toidus spirulinat ja klorellat, võiks nende omavaheline suhe olla kaks ühele. Lapsed ja spirulina kasutamist alustavate inimeste jaoks võiks päevane kogus olla üks teelusikatäis kuni supilusikatäis ehk 3-5 grammi. Tavapärane kogus on 1-2 supilusikatäit ehk kuni 10 grammi. Raviva toime omandab spirulina, kui teda võtta 2-4 supilusikatäit.
OLE ETTEVAATLIK!
Kuigi toitaineväärtuselt väga kõrge, võib spirulinagi anda kõrvaltoimeid. Mõnel inimesel on esinenud nahalöövet, nõgestõbe ja hingamisraskusi. Mõne müügis olnud spirulina toote puhul on tulnud ilmsiks ka nende saastatus mürkainetega.
Spirulina puhul tulebki jälgida nende kasvukohti. Enamik masstoodangust kasvab spetsiaalsetes basseinides. Loodusest korjatud puhul on oht, et veekogu võib olla saastatud toksiliste ainetega, mis on inimorganismile ohtlikud. Spirulina tooted, mis on vabad mürkainetest, toksilistest metallidest ja kahjulikest bakteritest on tervisele tõenäoliselt ohutud. Saastatud keskkonnast korjatud spirulina on tõenäoliselt ohtlik, eriti lastele. Lapsed on spirulina suhtes oluliselt tundlikumad kui täiskasvanud.
Saastunud spirulina võib põhjustada maksakahjustusi, kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, nõrkust, janu, südamepekslemist, šokki ja isegi surma. Seetõttu on äärmiselt oluline veenduda, et spirulina ohutust on kontrollitud ning on tõestatud mikrotsüstiinide ja teiste saasteainete puudumist selles.
Kuigi on tõendeid, et spirulina tarvitamine raseduse ja rinnaga toitmise ajal on emadele kasulik ning hiirtega tehtud katsed viitavad, et see on ohutu ka lootele, soovitab USA meditsiiniportaal olla spirulina tarvitamisega sel eluperioodil ettevaatlik.
Autoimmuunsete haiguste korral nagu multiskleroos, luupus, reumatoidartriit, vill-lööve ja teised tasub olla spirulina tarvitamisega ettevaatlik, kuna see võib põhjustada immuunsüsteemi aktiviseerumist ja see võib eelnevate haiguste sümptome võimendada.
Rohke proteiini ja unikaalse toitainetekoostisega sinivetikas ehk spirulina on maal elutsenud juba miljardeid aastaid. Teistest vetikahõimkondadest ja kõrgematest taimedest erinevad sinivetikad raku omapärase siseehituse poolest.
Sinivetikate tuntumad esindajad on mikroorganismid perekonnast Arthrospira. Tervisetootele nime andnud spirulina tuleneb sellest, et selle perekonna varasem klassifikatsioon kandis nime Spirulina. Kuigi tervisetoote almaterjal kuulub teise perekonda, on varasemalt ekslikult antud nimi jäänud ajaloolisena kasutusse.
On teada, et spirulinat kasutasid ka asteegid, kes kogusid seda kuni 16. sajandini Texcoco järvest Mehhikos. Kohalikud elanikud ütlesid selle kohta te-chuitlatl, mis tõlkes tähendab „kivi väljaheide“.
Oluline toiduallikas on spirulina olnud ka Aafrikas, kus seda koguti alates 19. sajandist Tšaadi järvest. Kuivatatud vetikatest tegid nad kooke, mille nimi on dihé. Neid kooke müüdi turul ja neist valmistati toitvat leent.
Spirulinasaadusi toodetaksegi peamiselt kahest liigist –Arthrospira platensis ja A. maxima. Esimene neist on looduslikult levinud peamiselt Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika, teine aga Kesk-Ameerika veekogudes. Kolmas tuntuim liik A. pacifica on Hawaii endeem. Kõik need sinivetikad eelistavad elupaigana troopilisi ja subtroopilisi kõrge pH-tasemega toitaineterikkaid järvi.
Tänapäeval kasvatatakse spirulinat tänu tema unikaalsele toitainete sisaldusele ka spetsiaalsetes vetikafarmides, mida on rajatud mitmel pool üle maailma. Suurimad tootjad on USA, Tai, India, Taiwan, Hiina, Bangladesh, Pakistan, Birma (Myanmar), Kreeka ja Tšiili.
Kasulikud omadused
Spirulina puhul tõstetakse sageli esile selle suurt B-12 vitamiini sisaldust, kuid on piisavalt uuringuid, mis viitavad sellele, et tegemist on veidi teistsuguse ja mitte nii kergesti omandatava vitamiiniga. Seega on vaieldav, kui palju B12 inimorgamism spirulinast tegelikult omastada suudab. USA toitumisühingu ja Kanada toitumispetsialistide hinnangul pole spirulina just kõige usaldusväärsem B12 vitamiini allikas, sest suuremas osas on tegemist pseudovitamiiniga, mida inimorganism omastada ei suuda. Ka meditsiinikirjandus ei soovita spirulinat B12 puudujäägi kompenseerimiseks.
Sinivetika kõrge proteiinisisalduse avastasid teadlased 1970. aastatel, mil leiti, et spirulina sisaldab 60–70 protsenti proteiini, ületades selle näitajaga sojauba ja isegi looma- ning kanaliha. Mõned uuringud väidavad siiski, et spirulina proteiinisisaldus on üle hinnatud. Võrreldes liha või piimaga pole spirulina proteiinisisaldus oluliselt suurem, küll aga maksab selle gramm kordi rohkem.
Spirulina mitmekesist ja rikkalikku toitainetesisaldust kinnitab ka fakt, et NASA teadlased on valinud selle astronautide lisatoiduks.
Teadlased peavad spirulinat üheks parimaks vahendiks keha puhastamisel raskemetallidest (näiteks elavhöbe, kaadmium, plii, arseen).
Spirulina toimel toodab organism rohkem valgeid ja punaseid vereliblesid, mis aitab viirustega võidelda. Klorofüll aitab verd puhastada ja verre hapnikku viia.
Spirulina on ka nahale kasulik – teatatud on, et see vähendab vanadusega kaasnevaid laike, ekseeme, aknet ja punetust. Samuti võib see aidata glaukoomi, katarakti ja kehva nägemise korral. Mõned uuringud on esile toonud spirulina võime võidelda allergiatega ning parandada füüsilist sooritust.
Iga kümme grammi spirulinat katab kuni 70 protsenti päevasest raua vajadusest ning kolme-kuni neljakordse päevase miinimumvajaduse A-vitamiini, B-, D- ja K- vitamiini järele. Spirulina ise ei sisalda C-vitamiini, kuid see aitab kaasa C-vitamiini paremale toimimisele. See on arvestatav kaltsiumi-, magneesiumi- ja rauaallikas, samuti sisaldab spirulina fosforit, kaaliumi ja teisi olulisi mineraalaineid. Esindatud on asendamatud aminohapped, näiteks oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped.
Sportlastel parandab spirulina lihase moodustamist ning immuunsustaset. Kõrge proteiinisisaldus aitab kaasa lihasmassi moodustamisele. Samas pärsib spirulina isutõusu, mis kaasneb suurema treeninguga. Tehti kindlaks, et tarvitades 30-45 päeva jooksul 20–40 g spirulinat päevas, tõusis Mehhiko kergejõustiklaste füüsiline vastupidavus ja nende tulemused paranesid.
1994. aastal kandis Venemaa Patendiamet spirulina meditsiinilise toidulisandi nimekirja, et vähendada allergilisi reaktsioone suure kiirgusdoosi saanud lastel. Tšernobõli 270 last said spirulinat 5 grammi päevas 45 päeva jooksul. Vajamineva koguse annetas neile Earthrise Farms. Hiljem selgus, et laste organismis oli radionukleiidide tase alanenud 50 protsendi võrra ja allergiline tundlikkus oli normaliseerunud.
Spirulinat on peetud mõjuvaks vahendiks keha puhastamisel kahjulikest ühenditest ja kasutatud närvisüsteemi stimuleerimiseks, immuunsüsteemi tugevdamiseks, naha heaolu parandamiseks, allergianähtude ärahoidmiseks, aneemia puhul, toitainete omastamise soodustamiseks ning vähirakkude kasvu peatamiseks, HI-,Herpes simplex’i viiruse peatamiseks ning radiatsioonist põhjustatud haiguste raviks.
Spirulinat on kasutatud toidulisandina proteiini, raua ja B-grupi vitamiinipuuduse korral, kaalu langetamisel, aktiivsus-ja tähelepanuhäire korral, heinapalaviku, diabeedi, stressi, kurnatuse, ärevuse, depressiooni ja menstruatsioonieelsete vaevuste leevendamisel ning põletike ja viirusinfektsioonide korral. Ka naistele omaste tervisehädade puhul on spirulina kasutamine leevendust toonud. Näiteks võtavad mõned rasedad spirulinat kaaliumikaotuse kompenseerimiseks. Häid tulemusi on andnud spirulina ka rasedate aneemia ravis ja hüpokroonse aneemia ravis. Aafrikas on spirulina andnud häid tulemusi nälgivate laste ravis - alatoitumuse nähud kadusid ja laste kasv ning areng normaliseerusid.
Paljud tarvitajad usuvad, et spirulina söömine ennetab vähki ja südamehaigusi, tugevdab immuunsüsteemi ja seedeelundkonda, parandab mälu ja ainevahetust, suurendab energiat, alandab kolesterooli ning ravib haavu. Spirulina arvatav vähivastane toime on seotud 1983. aastal valminud Y. Dainpponi uuringuga, mis tõestas, et spirulina sisaldab suurel hulgal sinist taimepigmenti fükotsüaniini, mis on ainus teadaolev aine, mis suudab peatada vähirakkude kasvu.
Kasutamine
Spirulina võib olla müügil pulbri, tablettide ja helvestena. Enamasti on spirulina müügis tableti või pulbrina. Ka mõned toonikud sisaldavad spirulinat. Tavaline päevane kogus on kuni kuus 500 mg tabletti päevas.
Kuigi spirulina võtmine suurtes doosides võib tunduda ohutu, võiks õige doosi osas arstiga nõu pidada. Eriti rasedad ning enne spirulina andmist väikestele lastele.
Kui spirulina maitse tundub harjumatu, võib seda vetikat segada puu- või juurviljamahladesse, smuutidesse, salatitesse, köögivilja-, riisi- ning kaunviljatoitudesse ja mujalegi. Kuumutamine vähendab spirulina väärtust, seetõttu tuleks kuumutamist vältida ning lisada spirulina toidule vahetult enne serveerimist.
Kasutades toidus spirulinat ja klorellat, võiks nende omavaheline suhe olla kaks ühele. Lapsed ja spirulina kasutamist alustavate inimeste jaoks võiks päevane kogus olla üks teelusikatäis kuni supilusikatäis ehk 3-5 grammi. Tavapärane kogus on 1-2 supilusikatäit ehk kuni 10 grammi. Raviva toime omandab spirulina, kui teda võtta 2-4 supilusikatäit.
OLE ETTEVAATLIK!
Kuigi toitaineväärtuselt väga kõrge, võib spirulinagi anda kõrvaltoimeid. Mõnel inimesel on esinenud nahalöövet, nõgestõbe ja hingamisraskusi. Mõne müügis olnud spirulina toote puhul on tulnud ilmsiks ka nende saastatus mürkainetega.
Spirulina puhul tulebki jälgida nende kasvukohti. Enamik masstoodangust kasvab spetsiaalsetes basseinides. Loodusest korjatud puhul on oht, et veekogu võib olla saastatud toksiliste ainetega, mis on inimorganismile ohtlikud. Spirulina tooted, mis on vabad mürkainetest, toksilistest metallidest ja kahjulikest bakteritest on tervisele tõenäoliselt ohutud. Saastatud keskkonnast korjatud spirulina on tõenäoliselt ohtlik, eriti lastele. Lapsed on spirulina suhtes oluliselt tundlikumad kui täiskasvanud.
Saastunud spirulina võib põhjustada maksakahjustusi, kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, nõrkust, janu, südamepekslemist, šokki ja isegi surma. Seetõttu on äärmiselt oluline veenduda, et spirulina ohutust on kontrollitud ning on tõestatud mikrotsüstiinide ja teiste saasteainete puudumist selles.
Kuigi on tõendeid, et spirulina tarvitamine raseduse ja rinnaga toitmise ajal on emadele kasulik ning hiirtega tehtud katsed viitavad, et see on ohutu ka lootele, soovitab USA meditsiiniportaal olla spirulina tarvitamisega sel eluperioodil ettevaatlik.
Autoimmuunsete haiguste korral nagu multiskleroos, luupus, reumatoidartriit, vill-lööve ja teised tasub olla spirulina tarvitamisega ettevaatlik, kuna see võib põhjustada immuunsüsteemi aktiviseerumist ja see võib eelnevate haiguste sümptome võimendada.
Vastunäidustused
Fenüülketonuuria (kaasasündinud ainevahetushaigus) võib spirulina tarvitamisel ägeneda, sest spirulina sisaldab fenüülalaniini.
Immuunsüsteemi pärssivad ravimid. Spirulina tugevdab immuunsüsteemi, mistõttu ei ole soovitav tarvitada seda koos ravimitega, mille ülesanne on immuunsüsteemi pärssida.
Spirulina võib vähendada ka osade ravimite toimimist, näiteks prednisooni, mida kasutatakse astma ja teiste põletikuliste haiguste raviks.
Fenüülketonuuria (kaasasündinud ainevahetushaigus) võib spirulina tarvitamisel ägeneda, sest spirulina sisaldab fenüülalaniini.
Immuunsüsteemi pärssivad ravimid. Spirulina tugevdab immuunsüsteemi, mistõttu ei ole soovitav tarvitada seda koos ravimitega, mille ülesanne on immuunsüsteemi pärssida.
Spirulina võib vähendada ka osade ravimite toimimist, näiteks prednisooni, mida kasutatakse astma ja teiste põletikuliste haiguste raviks.
