Mis see on?
B-Luron on klassikaline
ortomolekulaarne preparaat – selle koostisained ja toimemehhanism vastavad
ortomolekulaarse meditsiini peamisele põhimõttele: „tervise taastamine ja
säilitamine, muutes inimese organismis normaaljuhul esinevate ja tema tervist
tagavate ainete kontsentratsioone“. Võib öelda ka väga lihtsalt ja lühidalt:
õiged molekulid õigetes kogustes“.
B-Luron on uudne bioloogiliselt aktiivne toidulisand, mis põhineb
hüaluroon-kondroiitkompleksil (HKK) ja mille väljatöötajaks on Saksa firma
Gramme-Revit GmbH. B-Luron aktiveerib kehaomase liigesevõide tootmise ning
toidab ja taastab kõhrekudet. Paljude aastate pikkuste katsete ja vaatluste
tulemusena õnnestus toote loojatel ühendada unikaalseks sünergiliseks
kombinatsiooniks kaks peamist kõhre töö taastamiseks vajalikku ehitusmaterjali
– kondroitiini ja hüaluroonhappe. Saadud kompleks on niisama tõhus kui
liigesesisesed hüaluroonhappe süstid ja mõjub pealegi kõigile liigestele
korraga.
LIIGESTE
TERVIS
„Elu ilma
liikumiseta on vaid letargiline uni,“ ütles Jean-Jacques Rousseau ja nagu
kõigil klassikutel, on tal igal ajastul õigus olnud. Käies, tantsides, joostes,
isegi lihtsalt tugitoolis jalga kõigutades liigutame me iga päev. Meie
liikuvuse teevad võimalikuks luudevahelised liikuvad ühendused – meie sisemised
„liigendid“ ehk liigesed. Terved liigesed jaotavad koormuse ühtlaselt kogu oma
pinnale.
Iga liiges koosneb järgmistest osadest:
- luude liigesepinnad, mis on kaetud
kõhrega;
- liigeseõõs ehk sidekoest kapsel;
- sünoviaalmembraan ehk liigesekihn,
mis katab kapsli sisepinda ja toodab liigesevõiet.
Liigeseõõne sisepind on kaetud spetsiaalse ainega, mida nimetatakse
sünoviaalmembraaniks ehk liigesekihnuks. See sisemine membraan toidab liigest
ja toodab liigesevedelikku ehk liigesevõiet, mis vähendab liigesesisest
hõõrdumist ja kaitseb sellega liigese pindu kulumise eest.
Surve vähenemisel imab kõhr liigesevedelikku nagu käsn, surve suurenemisel aga
eritab seda vedelikku sõltuvalt surve tugevusest. Liigesevõie ühtaegu eraldab
liigesepinnad teineteisest ja moodustab nende peale libeda pinna. Terve liiges
„õlitab“ end ise, mistõttu terves liigeses on hõõrdejõud 5 korda suurem kui jää
hõõrdejõud.
Luuotsi (epifüüse) kaitseb hüaliinkõhr paksusega 3-5 mm, mis kujutab endast
„turvapatja“: see summutab tugevad mehaanilised põrutused ja järsud liigutused.
Liigesekõhr ei ole vereringega seotud, seetõttu ei saa ta oma toitaineid
verest, vaid liigesevedelikust. Liikumise ajal imavad kõhrerakud
liigesevedelikust neile vajalikke toitaineid ja annavad ära ainevahetuse saadusi,
mistõttu liikumine on liigese jaoks sõna otseses mõttes elu küsimus. Meenutage
kosmonaute, kes pärast pikka kaaluta olekus viibimist peavad uuesti käima
õppima – nüüd ei ole enam vaja selgitada, miks see nii on.
Liigesekõhr koosneb maatriksist (rakuvaheainest), milles paikneb plastiline
kollageenikiududest võrgustik. Maatriksis asuvad kondrotsüüdid – rakud, mis
sünteesivad kollageenikiudude valke ja kõhre alusmaterjali komponente. Maatriks
koosneb väga suurtest molekulidest (proteoglükaanidest), mis suudavad suurel
hulgal vett siduda ning tagavad sellega kõhre elastsuse ja löökide summutuse.
Lisaks sisaldab maatriks glükosaminoglükaane, hüaluroonhapet ja
kondroitiinsulfaati, mis on liigesevõide peamised koostisained.
Hüaluroonhape
– rohkem kui lihtsalt „liigesevedelik“
Hüaluroonhapet sisaldub inimese organismi paljudes kudedes:
kõhres, luudes, klaaskehas, südameklappides, nahas, liigesevõides. See aine
tagab naha pingulduse, toetab kõhre elastsust ja õlitab meie liigeseid, olles
liigesevõide ehk liigesevedeliku peamiseks koostisaineks. Ilma selle vedelikuta
meie liigesed ei töötaks. Terve ja noor organism toodab ise hüaluroonhapet.
Vananedes aga aeglustub selle aine tootmine organismis ning siis algavad
liigeseprobleemid ja me märkame esimesi soovimatuid kortsukesi – märke alati
enneaegu saabuvast vananemisest. 40-aastaselt on organismi enda hüaluroonhappe
tootmine 50% vähenenud. 60-aastane ja vanem organism toodab seda ainult 10%
vajalikust kogusest.
Hüaluroonhape kuulub oma keemilise koostise poolest glükoos-amiinglükaanide ehk
mukopolüsahhariidide hulka, kuna suudab siduda suurel hulgal vett, mistõttu
rakkudevaheline aine omandab geelitaolised omadused ja suudab rakke toetada.
Hüaluroonhape suudab siduda ja endas hoida kuni kuus liitrit vett ühe grammi
kohta. Vett ei saa kokku suruda ja selle omaduse annab hüaluroonhape ka
liigestele edasi. Hüaluroonhape tagab kudede vedeliku õige konsistentsi ja
muudab selle viskoossust vastavalt mehaanilistele pingetele: suurtel koormustel
muutub vedelik voolavamaks, kuid jääb siiski piisavalt viskoosseks, et mitte
vee kujul liigestest välja voolata.
Kondroitiin –
elastne ime
Kondroitiin on
kõhre tähtis koostisaine. Osaliselt saame kondroitiini toidust, osaliselt aga
sünteesib meie organism seda ise. Selle bioaktiivne vorm on kondroitiinsulfaat,
kuna organism kasutab kondroitiini ainult pärast väävelhappe soolaga ühinemist.
Kondroitiinsulfaat on lausa veemagnet. Tänu oma keemilise ühenduse elektrilise
laengule seob see sidekoes suurel hulgal vett ja moodustab geeli, milles asuvad
kondrotsüüdid. Sellega tagatakse liigesekõhre elastsus ja põrutusi summutavad
omadused.
Kõhre taastumisel on suureks probleemiks vajalike ehitusmaterjalide puudumine,
olgu selle põhjuseks siis haigus või muud juba eelpool nimetatud tegurid. Nagu
juba märgitud, ei saa kõhr oma toitaineid vereringest, vaid liigesevedelikust,
mis aitab ka jääkaineid kõhrerakkudest välja viia. Kui organismis ei ole
piisavalt toitaineid, siis hakkavad kõhrerakud ära kuivama ja järk-järgult
surema. Degenereerunud kõhr aga ei suuda enam põrutusi summutada ja liigese
liikuvust tagada. Nii hakkab välja kujunema artroos.
Hüaluroon-kondroitiinkompleks (HKK) on elu
ilma liigesevaludeta.
Hüaluroonhape ja kondroitiin kaitsevad liigeseid palju paremini
siis, kui teevad seda koos. Neid aineid koos manustades toimivad need
sünergiliselt, see tähendab täiendavad teineteise toimet kõhre kaitsmisel ja
toitmisel ning mõjuvad võrreldamatult tõhusamalt kui kumbki aine eraldi
võetuna.
Tänu muudetud molekulaarstruktuurile ei lagune HKK koostises olev hüaluroonhape
organismi manustamisel, vaid jääb stabiilseks ja toimib ühelt poolt nagu
süstal, suurendades mehaaniliselt eksogeense hüaluroonhappe hulka liigestes,
teiselt poolt aga toimib katalüsaatorina, aktiveerides kondrotsüütides
kehaomase (endogeense) hüaluroonhappe sünteesimise. Seejuures mõjub HKK kõigile
liigestele korraga, olles ka seetõttu tõhusam kui süstid.
Tänu sellele on B-Luronil liigeste terve toimimise ja liikuvuse jaoks suur
tähtsus. 30 ml mõõtetopsi täis B-Luroni (see sisaldab 450 mg
hüaluroon-kondroitiinkompleksi) tuleb võtta iga päev ja ilma katkestusteta kuu
aja vältel. Märgatavad paranemisnähud ei ilmne kohe, vaid pärast seda, kui
liigeses on saavutatud teatud hüaluroonhappe kontsentratsioon, see tähendab 2–3
nädala lõpuks. See sõltub liigese tervislikust seisundist ehk sellest, kui
suureks on muutunud kondroitiini ja hüaluroonhappe defitsiit. Mida vähem on
liiges kahjustunud, seda kiiremini saabuvad kergendus ja taastumine. Eriti
rasketel juhtudel on soovitatav tulemuste saavutamiseks kuuri korrata. Aga
selle meeldiva maitsega siirupi toime jätkub ka pärast kuuri ning sellele on ka
loogiline seletus: kehaomase hüaluroonhappe sünteesimine on taastunud,
liigesevõie on normaalseks muutunud ja liiges on taas tööle hakanud.
Hüaluroonhappe sisalduse muutumine
liigeses B-Luroni manustamisel.
B-LURON-I
ERILISED OMADUSED:
- toote toime on suunatud probleemi
algpõhjusele;
- ortomolekulaarne kompleks
korrigeerib tasakaalustamatust molekulaarsel tasandil, optimeerides organismi
biokeemilisi protsesse;
- toimib kõigile liigestele;
- sobib kasutamiseks koos
füsioteraapia ja mis tahes ravimitega;
- kestev toime (1 kuur mõjub 3–5
kuud);
- kõrvaltoimed puuduvad;
- mugav müüa ja manustada;
Näidustused
- Artroosid.
- Vanusest tingitud kulumine.
- Liigeste kestev liigne ja/või
ühekülgne töökoormus (muuhulgas ülekaal).
- Suured spordikoormused enne ja
pärast võistlusi.
- Selgroodiskide patoloogiad
(nihkumine, väljavõlvumine, kokkuvajumine).
- Liigeseoperatsioonidest
(artroskoopiast) taastumise periood.
- Kaasasündinud Х- ja О-jalgsus.
- Teismeliste osteokondropaatiad.
- Podagra (kompleksteraapia osana).
INIMESE
LIIGESED
Inimese kehas on umbes 200 erinevat liigest:
suuri ja väikesi, lihtsaid, keerulisi ja kombineerituid. Need võimaldavad meil teha tohutul hulgal erinevaid liigutusi:
käega, jalaga või kogu kehaga korraga, ilma et peaksime mõtlema, kuidas neid
teha. Aga kui liigestikus tekib probleem, siis kaotab inimene kõige
väärtuslikuma – vabaduse ja sõltumatuse tunde. Seetõttu tuleb kasuks, kui teada
juba ette, kuidas liigeseid hoida, milline on nende ehitus ja mis võib
probleeme põhjustada. Ja kindlasti tuleks meeles pidada, et terve eluviis on
esmane tingimus, et liigutuste kergus ja kindlus säiliks pikki aastaid.
Käsi ja käelaba
Käsi kinnitub keha
külge õlavöötme luude, liigeste ja lihastega ning koosneb kolmest osast: õlg,
käsivars ja käelaba. Õlavööde
on kõige võimsam. Randmest paindumine annab kätele suure liikuvuse, suurendades
liigutuste amplituudi ja funktsionaalsust. Käelaba koosneb paljudest hästi
liikuvatest liigestest ning just seetõttu suudab inimene arvutiklaviatuuril
kirjutada või mobiiltelefoni kasutada, sõrmega õigesse suunda osutada, kotti
kanda, joonistada jne.
Õlad ja käelabad kinnituvad õlaluude, randmeluude ja kodarluude kaudu. Kõik
kolm luud on omavahel liigestega ühendatud. Küünarliiges võimaldab kätt
painutada ja sirutada. Käsivarre mõlemad luud on liikuvalt ühendatud, seetõttu
pöörleb liigeste liikumise ajal kodarluu ümber randmeluu. Rannet saab 180
kraadi pöörata!
Randmeliiges ühendab käelaba käsivarrega. Käelaba koosneb peopesast ja viiest
väljaulatuvast osast – sõrmedest. Käelabas on 27 väikest luud. Ranne koosneb
kaheksast väikesest luust. Randme luud ühinevad kämbla luudega ja moodustavad
peopesa. Randme luudele kinnituvad viis kämblaluud. Esimene kämblaluu on kõige
lühem ja lamedam. See ühendub randmeluudega liigese kaudu, seetõttu saab
inimene pöialt vabalt liigutada ja seda teistest sõrmedest eemale sirutada.
Pöial koosneb kahest lülist, ülejäänud sõrmed aga kolmest lülist. Käelaba
ehitust saate vaadata ka joonisel.
Kõige sagedamini tekivad käelaba traumad inimestel, kes teevad rasket füüsilist
tööd. Muuhulgas võivad tekkida randmeliigese või sõrmelülide vaheliste liigeste
reumaatilised haigused, randmeliigese degeneratiivsed muutused või sõlmed
käelaba proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Krooniline reumaatiline
artriit kujuneb tavaliselt välja sümmeetriliselt mõlema käe randmetes ja
käelabades, muuhulgas proksimaalsetes lülidevahelistes liigestes. Selle
haigusega kaasneb valu, paistetus, deformeerumine ja liigutuste takistatus,
selle järel aga liigeste degradeerumine või koguni atrofeerumine. Tegemist on
autoimmuunse häirega ning peamiselt kannatavad selle all 30–40 aastased ja
vanemad inimesed. Naistel on neli korda suurem risk sellesse haigestuda kui
meestel.
Põlveliiges
Põlveliiges (lad k
articulatio) on inimese organismi kõige suurem liiges ja samal ajal on see ka
kõige vigastuste ja traumade suhtes kõige tundlikum. Põlveliiges koosneb sääreluust,
reieluust ja põlvekedrast. Igaüks neist on kaetud hüaliinkõhrega, mis summutab
mehaanilisi koormusi ja võimaldab liigesel kergelt liikuda, vähendades liigset
hõõrdumist. Põlv kuulub niinimetatud plokkliigeste hulka.
Ühelt poolt peab põlv olema väga elastne ja painduv, et võimaldada nii
vertikaalseid kui horisontaalseid liigutusi. Teisest küljest peab see olema
tugev ja koormustele vastu pidama, kuna kannab käimise ajal kogu keha raskust.
Põlveliigese kõige suurem ja tugevam lihas on nelipealihas, mis on ka
põlveliigese peamine sirutaja.
Põlveliiges koosneb sääreluu veidi kaardus põntadest (paksenenud või
eemaleulatuv osa luust, millel asub liigesepind naaberluuga ühendumiseks) ning
põlvekedra liigesepinnast.
Põlveliigeses asuvad kaks ketast, mida nimetatakse meniskideks. Need ühendavad
liikumise ajal liigesepindu. Meniskid (poolkuukujulised kõhred) on kahte tüüpi:
mediaalne ja külgmine. Nende peamiseks ülesandeks on ühendada reieluu ja
sääreluu liigesepindu ning võimaldada kokkupainutatud põlve pööramist.
Põlveliiges on keerukas liiges, mis teeb võimalikuks inimese liikumise,
seetõttu tuleb liigesevõide varusid selles regulaarselt täiendada. Põlveliigese
piirkonnas asuvad mitu limapauna, mis toodavadki selle ja teiste liigeste jaoks
liigesevõiet.
Puusaliiges
Puusaliigese (articulatio
coxae) moodustavad ühelt poolt reieluu liigesepind, mis on kogu ulatuses
hüaliinkõhrega kaetud, välja arvatud liigeseauk, ning teiselt poolt puusaluu
puusanapaauk. Puusaliiges on plokkliigese eritüüp, mida nimetatakse
keraliigeseks.
Puusanapp on kaetud kõhrega ainult poolkuukujulise ala piirkonnas, muus osas
laieneb rasvsidekude, mis on kaetud sünoviaalmembraaniga. Puusanapa sälgu kohal
esineb puusanapa ristiside. Puusanapa vaba ääre ja nimetatud ristisideme külge
kinnitub napamokk, mis mõningal määral suurendab puusanapa sügavust.
Liigesekapsel kinnitub puusaluule napamoka äärtega ja fikseerub reieluule mööda
pöörlite vahelist joont, hõivates seejuures tagant 2/3 reieluu kaelast,
kusjuures ta ei ulatu pöörlite vahelise harjani.
Puusaliigese sideaparaat koosneb alljärgnevatest sidemetest:
1. Niude-reieluuside asub puusaliigese eesmisel pinnal. Nimetatud side saab
alguse eesmisest alumisest niudeluu ogast ja kinnitub pöörlite vahelisele
joonele. Niude-reieluuside piirab reie tahaviimist puusaliigeses ning osaleb
inimese keha vertikaalasendis hoidmisel.
2. Häbeme-reieluuside tuleb häbemeluu ülemisest joonest alla, põimub
puusaliigese kapslisse, kusjuures osa kiukimpe ulatub pöörlite vahelise
jooneni.
3. Istmiku-reieluuside algab keha istmikuluu eesmisel pinnal, suundub ettepoole
ning põimub puusaliigese kapslisse.
4. Ümarala asub liigesekapsli kihis, hõlmab sõlmena reieluu kaela ja kinnitub
alumise eesmise niudeluu oga külge.
5. Reieluupea asub liigese sees ning on kaetud sünoviaalmembraaniga. Sideme
kihti läbivad sooned suunduvad reieluu pea juurde.
Selgrooliigesed
Lülisammas ehk selgroog on oma ehituselt
keeruline süsteem, mis moodustab keha kesktelje ja täidab tähtsaid funktsioone:
selgroog toetab keha nii seismise ajal kui isteasendis, ta on samuti aluseks,
millele kinnituvad üla- ning alajäsemete luud ja lihased jne. Selgroog ei ole
mitte ainult „soomuskate“ õrnade liigeste jaoks, ta osaleb keha ja pea
liikumises, kuid peale selle kaitseb ta kesknärvisüsteemi tähtsat osa, mis asub
selgrookanali sees – seljaaju.
Lülisammas koosneb 32-33 lülist (5 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5
omavahel kokkukasvanud ristluulüli, 3-4 õndralüli), mille vahel paikneb 23
lülivaheketast ehk diski. Tüüpilisel lülisambal on lülikeha, kust saab alguse
lülikaar, mille külge kinnituvad ogajätke, kaks ristijätket, kaks ülemist ja
kaks alumist liigesejätket. Lülikehad koosnevad käsnollusest, mis on kaetud
kompaktse luukihiga. Lülikehad erinevad kujult, ülemiste ja alumiste pindade
kõveruselt ning eesmiste ja tagumiste osade kõrguselt. Ogajätked erinevad
samuti üksteisest oma mõõtudelt, kujult ja paiknemiselt ruumis, nad piiravad
lülisamba tahapainutamist, eriti rindkere alal. Kõik ristijätked, välja arvatud
rinnajätked, sisaldavad nendega ühinenud roiete rudimente. Kaelalülide
ristijätketes paiknevad avad, mis moodustavad kanali lülisamba veresoonte ja
närvi läbimiseks. Lülisamba erinevate liigesjätkete ruumiline paiknemine ei ole
ühesugune. I ja II kaelalülil (atlant ja telg) on eriline konstruktsioon, mille
arvel ning tänu nendevahelise ja kuklaluu ühendusele tagatakse pea liikumine
kolmel tasandil.
Sidemete liigid lülide vahel sisaldavad kõiki peamisi ühendusliike. Kõik
lülikehad, välja arvatud ristluulülid on täiskasvanud inimestel eraldatud
lülivaheketastega ehk diskidega, mis koosnevad sidekoelistest rõngastest ja
säsituumadest. Lülivahekettad moodustavad täiskasvanud inimesel umbes 1/4–1/5
lülisamba pikkusest. Iga lülikaare paar on ühendatud kahe lameda liigesega, kollaste
sidemete ja arenenud sideaparaadiga ogajätke ja ristjätke vahel.
Lülisamba osad
a) Lülisamba kaelaosa (kaelalülid)
b) Lülisamba rinnaosa (rinnalülid)
c) Lülisamba nimmeosa (nimmelülid)
d) Ristluu (ristluulülid)
e) Õndraluu (õndralülid)
Künnaliiges
Küünarliiges
on keeruline, šarniirliigeste gruppi kuuluv liiges. Küünarliiges koosneb
kolmest osast: õlavarre-küünarluu, õlavarre-kodarluu ja proksimaalne
kodarluu-küünarluu liiges.
Liigutused õlavarre-küünarluus toimuvad frontaaltelge mööda – küünarvarre
kõveraks ja lahtipainutamise (amplituudiga kuni 140°) teel. Õlavarre-kodarluu
liiges on kerakujuline, ta on moodustatud õlaluu ümara otsaku pea abil, mis on
ühendatud kodarluu peaga. Liigutused toimuvad liigeses frontaaltelge mööda
(koos õlavarre-küünarluu liigesega) ja seisnevad küünarvarre kõveraks ja
lahtipainutamises. Proksimaalsel kodarluu-küünarluu liigesel on silindriline
kuju. Liigutused toimuvad vertikaaltelje ümber (liigutuste amplituud kuni
160°). Nimetatud liigutused toimuvad üheaegselt ka distaalses
kodarluu-küünarluu liigeses. Kõveraks painutamise tagavad küünarliigeses
kakspea õlalihas, õlalihas, õlavarre-kodarluu lihas ja teised küünarvarre
lihased, mis algavad õlaluu mediaalsel ümaral luuotsakul, lahtipainutamine
toimub õla kolmpealihase ja küünarliigese lihase abil.
Sünoviaalmembraan moodustab ülemise (tagumise) ja kotja (eesmise) keeru.
Küünarliigese taga, küünarliigese ja õlavarre kolmpealihase kõõluse vahel asub
kõõlusealune paun, küünarjätkel küünarliigese nahaalune paunake. Liigesekapsel
kinnitub nelja sideme abil. Küünarliigese kollateraalne side kulgeb mediaalselt
pealmiselt ümaralt luuotsakult lehvikukujuliselt ploki süvendi mediaalsele
äärele. Kodarluu kollateraalne side algab lateraalselt ümaralt luuotsakult,
hõlmab kahe haruga kodarluu pea ja suundub küünarluu lõigendi kodarluu äärtele,
kus ühineb rõngassideme kimpudega.
Küünarliigese arteriaalne verevarustus toimub küünarliigese verevarustuse abil,
venoosne vool aga läbi kaasnevate samanimeliste veeniarterite. Lümfivool suundub
küünarliigestesse ja osaliselt kaenlaalustesse lümfisõlmedesse. Innervatsiooni
tagavad kesk-, naha-, küünar-ja kodarliigese närviharud.
Õlaliiges
Õlaliiges on omapärane ristumiskoht õlaluu ja
abaluu vahel. Nimetatud liiges koosneb õlaluu peast ja abaluu liigeseõõnest (liigeselohk).
Liigeseõõs on kaetud hüaliinkõhrega, mis on ümbritsetud kiudja koega
liigesemokaga ning soodustab liigeste liikuvust.
Pea ja õõne suuruse erinevuse tõttu, samuti liigesekapsli suure liikuvuse tõttu
moodustab ülaliiges omapärase mahuka pauna. Lihased (näiteks abaluualune,
ogaline, harjaalune), mis ümbritsevad liigesekapslit, kindlalt teda kaitstes ja
tugevdades. Ronganokkjätke-õlavarreluu sidemed on laiad, tugevad sidemed, mis
kinnituvad õlaluu suurele kühmule. Nimetatud sidemed ennetavad õlaluu pea
väljumist liigeseõõnest. Glenohumeraalsed sidemed moodustuvad samuti nagu
liigesekapsli kiuline (ühendussidekoeline) membraan.
Õlaliigese piirkonnas asub mitu liigeselähedast kihnu. Nimetatud kihnud on
täidetud liigesevõidega ning nende funktsioon seisneb liigese hõõrdumise
vähendamises ja liigese eraldi elementide vaba pöörlemise soodustamises.
Õlaliiges võib sooritada suurt hulka liigutusi, nagu abduktsioon (mingi
liigeseosa eemalejuhtimine sirgjoonest), tsirkumduktsioon (mingi liigeseosa
laialdane perifeerne ringliikumine), õla kõrgele tõstmine, õla mediaalsed
(sisemised) ja külgpöörlemised (välimised).
LIIGESEPROBLEEMID
Artroos- on tsivilisatsiooni haigus
Artroos on üks
kõige levinumaid liigesehaigusi. Ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni andmete
põhjal kannatab praegu artroosi all ligikaudu 10% planeedi elanikkonnast (st
iga kümnes inimene!). Seega, kuni 45-aastastel inimestel esineb artroosi 2%
elanikkonnast, 45-65 aastastest inimestest põeb artroosi juba 30-40%, aga üle
65-aastastest inimestest esineb artroosi 60-80%. Artroosi loeti pikka aega
eakate inimeste haiguseks, kuid praeguse seisuga artroosi põdevate inimeste iga
aina nooreneb.
Kahjuks seetõttu, et me püüame tuua oma ellu maksimaalselt mugavusi ning tasume
selle eest oma tervisega. Ebaõige toitumine, väheliikuv eluviis, stress ja muud
sarnased tegurid mõjutavad negatiivselt liigeste seisundit. Kõige levinumateks
artroosi põhjusteks peetakse ebaõiget ja üleliigset koormust eri liigestele,
liigeste vigastusi, häireid inimese hormonaalsüsteemis ja ainevahetuses.
Artroosi
arengut soodustavad riskifaktorid
- Kaasasündinud defektid
liigesestruktuuride ehituses (kõhred, sidemed, meniskid, kõõlused), mis
põhjustavad liigeste kiiret kulumist
- Suurenenud ja ühekülgne koormus
liigestele
- ülekaal
- rühihäired
- professionaalse spordiga tegelemine
- mõnede tööliikide eripärad
- Vitamiinide ja mineraalide puudus
toiduratsioonis
- Hüpodünaamia
- Pärilik eelsoodumus
- Ainevahetushäired ja
hormonaalhäired
- Liigesevigastus
- Liigese postoperatiivne seisund
Kõik ülalnimetatud tegurid põhjustavad seda, et muutub liigesevedeliku hulk ja
koostis. Kõige ohtlikum on liigesevedeliku põhikoostisosa – hüaluroonhappe
kvaliteedi ja koguse muutumine, mis omakorda soodustab artroosi arengut.
Mis on
artroos?
Artroos (kreeka k.
arthron – liiges) on liigeste krooniline mittepõletikulise iseloomuga haigus,
millega kaasnevad peale liigesekõhrede ka sidemete, liigesepindade ja
liigesepeade luude vigastused. Haigus ei teki äkitselt, ta areneb välja
järk-järgult, kuid lõppkokkuvõttes kahjustab nimetatud haigus liigeseid
pöördumatult. Esialgu rikub artroos ainult liigesekõhreid, seejärel järk-järgult
kogu liigest, mis toob kaasa liigese deformatsiooni ja liikumise
piiratuse.
Artroosi tõttu võivad olla vigastatud kõik keha liigesed, kuid kõige sagedamini
kannatavad neli liigest, mis kõige enam taluvad suuri koormusi ja need liigesed
on: põlveliiges, puusaliiges, pahkluu ja lülisammas.
Artroosil pole midagi ühist artriidiga või kroonilise polüartriidiga, mis on
liigestepõletik ning mille kutsuvad esile mitmed põhjused ja haigustekitajad.
Artriiti iseloomustab liigesevedeliku reaktiivne patoloogiline muutus, artroosi
puhul aga liigesevedeliku puudujääk.
Liigeste
kahjustus
Kondromalaatsia
(hondro- +
kreeka k. malakia – pehmus) on kõhrekoe muutumine, mida iseloomustab koe
pehmenemine ja vetruvuse puudumine ning mis põhjustab liigeste deformatsiooni
ja liigeste ning liigesekõhre jäikust. Haiguse põhjusteks võivad olla
kahjustused, mille on esile kutsunud spetsiifilised fermendid. Biokeemilisel
tasandil täheldatakse liikumissüsteemi organites proteoglükaanide ja
liigesevõide vähenemist, kollageenikiudude hävimist ja vedelikusisalduse
suurenemist kondrotsüütides. Kahjustatud kõhr on iseloomulikku mattkollast
värvi (vt nooltega joonist) ja omab vertikaalset lõhet, mis kiire
hävitamisprotsessi puhul võib tekitada luu subkondraalse kihi, mis ei ole
kaitstud liigesevõidega. Tõsise trauma korral hakkab kõhr järk-järgult
pehmenema ning eemalduma subkondraalsest luust.
Eburneatsioon
või osteoskleroo-(kreeka
k. osteon – luu ja skleroos – kõva, tihe) kuulub degeneratiivsete haiguste
hulka, mida iseloomustab liigesekõhre hävimine ja subkondraalse luu
kortikaalkihi järsk paksenemine ning tihenemine, mis omandab elevandiluu ilme.
Mehaanilise hõõrdumise tulemusena suureneb vigastatud subkondraalne luu oma
mõõtmetelt olulisel määral.
Liigesehiir (killud) – eraldunud liigesekõhre, meniski või liigese
muude struktuuride osake, mis asub liigeseõõnes liigesevõides. Liigesehiir
osutub kõige sagedamini kahjustatuks osteokondroosi poolt. Nooltega joonisel on
näidatud liigesehiire ja kõhre degeneratiivsed muutused.
Osteofüüdid (luukannused)-on rohkearvulised kasvud liigesel. Osteofüüdid
tekivad peale traumat kolmandal päeval pärast liigeste vigastamist. Seejuures
ei ole neid röntgenograafilisel meetodil võimalik kohe avastada, vaid alles
mitme nädala möödudes. Luukannused ilmuvad peamiselt luupealse kinnituskohas
või piki liigesekapslit. Kui õigel ajal osteofüütide kasvamist ei ennetata,
siis luukude hakkab veelgi enam deformeeruma
SAGELI
KORDUVAD KÜSIMUSED
Kõrvalnähte toote
B-Luroni kasutamise tõttu ei ole täheldatud.
B-Luron sobib
kokku mistahes raviainete ja füsioteraapiaga.
Vastunäidustusi
toote B-Luroni kasutamisel diabeediga ei ole. Kasutatavate ravipreparaatide
annuste ja dieedi korrigeerimise eesmärgil on soovitav enne tarvitamist nõu
pidada arst-endokrinoloogiga.
Vastunäidustusi ei
esine, kuid on soovitav enne B-Luroni kasutamist nõu pidada raviarstiga.
Jah, ohutu.
Bioaktiivne toidulisand B-Luron ei sisalda tugevatoimelisi, dopingu- ja muid
aineid, mis on lisatud WADA nimekirja.
Sportlastel on
soovitav kasutada B-Luroni enne hooaja algust ja pärast võistlusi. Igal
individuaaljuhul on soovitav nõu pidada oma spordiarstiga.
Võib, mingeid
piiranguid ei ole.
B-Luroni võib
tarvitada ööpäeva mistahes ajal, kuid soovitav on seda teha ühel ja samal ajal
kuu jooksul.
Selleks tuleb nõu
pidada arstiga.
Tarvitada mistahes
vahendeid, sealhulgas ka bioaktiivset toidulisandit raseduse ajal võib ainult
arsti soovitusel.
Spordiga tegelevad
noorukid võivad tarbida B-Luroni spetsialisti soovitusel.
Valem ohutu annuse
väljaarvutamiseks vastavalt kehamassile on vajalik ainult inimeste puhul
kehakaaluga üle 100 kg. Inimesed, kelle kehakaal on alla 100 kg võivad tarbida
toodet ilma tervist ohtu seadmata. Suure koguse hüaluroonhapet imavad endasse
mitte ainult liigesed, vaid ka teised organid nagu silmad, juuksed, nahk ja
igemed.