Ajalooliselt on väga paljudes kultuurides arvestatud lahustoitumise süsteemiga. Erinevates kultuurides on sellel erinevad nimed ja sageli polegi seda kuigi teadlikult tehtud.
Lahustoitumine ei ole välja mõeldud inimeste kiusamiseks, vaid selle mõte on loomulikum seedimine. Kui aastatuhandeid on inimesed söönud vaid 10-15 erinevat toitu, siis inimese fermentide süsteem ja immuunsüsteem on just sellise toiduga adapteerunud.
Kui eesti talupoeg sõi naerist, hiljem kartulit silguga või kapsast lihaga, siis tema fermentide süsteem adapteerus, sest organism sai kogu oma adapteerumisenergia suunata just nendele toiduainetele. Viimase 50-70 aastaga on toiduainete valik plahvatuslikult kasvanud ja organism ei suuda selles uues olukorras, toiduainete virvarris kuigi hästi hakkama saada.
Looduses ei söö ükski loom kõiki asju koos. Lõvi sööb ikka puhast liha, mitte ei söö sinna juurde teisi toiduaineid, kits sööb rohtu või oksi, lisamata midagi kardinaalselt teistsugust.
Inimeste kultuuriruumis on toidul paratamatult väga oluline roll. Kui me käime külas või istume koos, siis me enamasti sööme. Sageli peab laual olema kolm käiku, kõik erinevad toidud. Klassikaks on eelroana supp, siis praad, seejärel magustoit ja kui tõuseme lauast, on meil ebamugav ja raske olla. Selline raskustunne on tegelikult juba kliiniline sümptom!
Hoopis teine asi on siis, kui me ei söö kõhtu liiga täis. Olin kord Itaalias ühel ametlikul vastuvõtul, mis algas kell 18 ja lõppes 22 ning selle aja jooksul pakuti 10-12 erinevat käiku. Aga road toodi lauale pika aja jooksul ja sööki oli taldrikul väike kogus. Õhtu lõpuks olin ma seega söönud terve rea erinevaid roogi, aga püsti tõustes ei olnud raske olla ning ka magada oli öösel kerge. Järelikult eraldi söödud toidud väikestes kogustes piisava ajalise vahega jõudsid seedida nii, et ma ei teinud oma organismile liiga.
Need, kellel kaal tõuseb, peaksid ennekõike üle vaatama selle, kui palju nad söövad. Kas süüakse alati nii, et kõht saab liiga täis?
Lahustoitumise kõige olulisem põhjus on see, et meie fermentide süsteem toimiks veatult. Kõik fermendid, mida leidub meie suuõõnes, maos ja kaksteistsõrmiksooles, on valgud. Kui sööme koos liha ja kartulit, hakkab peale üks täiesti omalaadne protsess.
Kartuli seedimiseks on vaja amülaasi, liha seedimiseks aga pepsiini koos soolhappega. Juhul kui sööme kartulit ja liha koos, juhtub selline asi, et ühele fermendile on teine ferment justkui söödaks: see ferment, mis peab seedima liha, seedib äraka amülaasi! Ja probleem ongi olemas. Viimastel aastatel on üha rohkem kuulda, et rasvade ja valkude koos söömine on veelgi halvem kui süsivesikute ja valkude koos söömine.
Mõned oponendid võivad siinkohal ütelda, et see ei ole nii, sest meie talupoeg sõi ju aastatuhandeid valke, süsivesikuid ja rasvu koos. See oli tõepoolest nii, kuid tuletame veel kord meelde, et talupoja toidulaud oli hulga poolest väga vaene ja laual oli mahetoit. Oponentidele ja skeptikutele on mul väga lihtne soovitus: proovige lahustoitumist omal nahal!
Millised toiduained ei sobi kokku?
Lahustoitumine on tarvilik selleks, et kõik toiduained saaksid meie seedesüsteemis lõpposakesteks laguneda. Kui seda ei juhtu, tekib väiksemal või suuremal määral tõrkeid kogu seedesüsteemi töös ja hiljem inimese tervises.
Kui inimene tahab tunda ennast tervemana ja soovib õigesti toituda, peab ta hakkama mõtlema, mida millega koos süüa.
Piim ja piimatooted on omaette toit
Kui võrdleme kitse- ja lehmapiima, siis kvantitatiivselt on süsivesikuid sama palju, kuid kitsepiima valgud on inimorganismile palju kergemini seeditavad. Piimatooteid võime süüa juur- ja puuviljadega, mis ei sisalda tärklist ehk teiste sõnadega süsivesikuid.
Seega - kui tahame süüa juustu, siis võime seda süüa koos kurgi, sibula, peterselli, paprika, selleri, oliivide, sidruni või greibiga, sest need ei sisalda tärklist. Kindlasti ei tohiks juustu süüa koos leivaga, mis ometi on nii tavaline söömisviis. Traditsioonilised võileivad on seega täiesti vale toitumine!
Piim kui jook peab olema eraldi söök. Näiteks leiva kõrvale ei tohiks piima üldse juua! Miks? Aga sellepärast, et piim katab leiva osakesed kilena ja meie seedetrakti fermendid ei pääse neile ligi, et alustada korralikku seedimisprotsessi.
Liha- ja kalatooted
Liha- ja kalatooteid oleks soovitatav sama söögikorra ajal mitte süüa. Nii liha kui kala on raskesti seeditav toit, mis koos süües n-ö akumuleerub. Kui vaatame, mida pakutakse vastuvõttudel ja pidusöökidel, siis sageli on eelroaks kala ja põhiroaks liha, mis õige toitumise mõistes on väga vale asi.
Liha (nii linnu-, looma- kui metsloomaliha) ja kala võib süüa juurviljade ja puuviljadega, mis ei sisalda tärklist ehk siis kurgi, sibula, lehtsalati ja muu sellisega.
Mitte mingil juhul ei tohiks liha ja kala süüa koos kartuli, kapsa, leiva ega teiste leivatoodetega. Samuti ei sobi liha ja kala koos riisi, maisi, rukki, tatra või hirsiga.
Muna
Munatooted sobivad samuti kokku puu- ja juurviljadega, mis ei sisalda tärklist. Kartul näiteks seetõttu munaga kokku ei sobi, küll aga sobib roheline salat.
Juurviljad
Kõiki juurvilju võib süüa omavahel koos ning seente, kartulite ja leivaga. Samuti sobivad juurviljade juurde riis, mais, rukis, tatar ja hirss.
Pähklid, puuviljad ja marjad
Neid tuleks süüa teistest toidugruppidest eraldi, aga omavahel koos sobivad need hästi.
Melon ja arbuus
Melonit ja arbuusi tuleb süüa teistest toidukordadest eraldi, need on omaette toidud. Diabeetikud peavad aga nende viljadega piiri pidama. Autor: Adik Levin, seeniorarst
