Enne seedeelundkonna kompleksse tervendamise juurde asumist - üks suurem "täisring" peale vastuseks küsimustele:
Mida süüa?
Kuidas süüa?
Millal süüa?
Kui palju süüa?
Kui Tervis tervikuna algab psüühikast – alususkumustest ja -hoiakutest -, siis füüsiline tervis algab Toidust, Veest, Liikumisest, Hingamisest.... Mistap küsimus „Kuidas käsi käib?” tähendab sel tasandil tegelikult: „Kuidas kõht (läbi) käib?” Kas sama palju kordi, kui mitu oli eelmisel päeval suuri söögikordi?
Kas kõht on kinni, lahti või - „paras”? (Gennadi Malahhov räägib sellest kui millestki „parajalt pehmest ja libedast vorstikujulisest”). Arvestagem, et juba 24 tundi peetust tähendab kõhukinnisust – toidumass läheb roiskuma ja käärima ning tekkivad toksiinid imenduvad koos veega läbi jämesooleseina verre. Pärast mida ka väljaheide on haisev. Ummistades maksa (rasvlahustuvad toksiinid) ja neerusid (veeslahustuvad toksiinid). Muide, 30.-40, eluaastaks on enamusel inimestest 50-60% maksarakkudest juba ummistunud ja välja lülitatud, tulemuseks kiire väsimine, kerge haigestumine, kroonilised haigused. Aga ärgu see meid ära hirmutagu – maks taastub ka veel siis, kuid töötab veel vaid 5% sellest.
Teiseks – kas päevane uriin on pea värvitu või lõhnatu (hommikusel on see „lubatud” öise veepuuduse tõttu) – või tume ja haisev ning seega neerud vähese veejoomise tõttu löögi all?
Seedimist soodustavad vähemalt Kolm Asja.
Esiteks – VESI. Piisab nt hommikul peale ärkamist juua lonkshaaval läbi mäludes klaas sooja (koralli)vett – kui juba loomulik „suur häda” sünnibki. Veepuudus põhjustab kõhukinnisust, kuna organism on sunnitud jämesooles selle korvamiseks seedinud toidumassist välja pigistama „viimase”.
Teiseks – KIUDAINE. Mida rohkem taimetoitu, seda enam kiudu, mis seob vett, hoides toidumassi koheva; toidab mikrofloorat, sorbeerib toksiine – kuigi kuumtöödelduna on selles hävinud ensüümid ja suur osa vitamiine - mis koormab ajapikku üle kõhunäärme. Mida värskem taimetoit, seda aluselisem seedejääk ja kehavedelike loomulik nõrk leelisus (pH 7,4-7,5, v.a. uriin ja maohape) ning optimaalne mikrofloora. Meenutagem, et nt vähiraku kasv peatub juba pH 7,5 juures, terved rakud aga hakkavad hukkuma 2,5 juures, samal ajal kui koola-joogid ja magusad gaseeritud karatusjoogid algavad pH-st 2,7. Vältida tuleks ka rafineeritud toiduaineid (valge suhkur, peenjahud) ja kõikvõimalikke „igavesti säiluvaid” poolfabrikaate viineritest „kiirpudrudeni” - mida loetakse täna üldes "kõige kahjulikumateks toitudeks". Tarvitades seeasemel värsket, soovitavalt maheliha, merekala, mahemune, täisteratooteid jms. Väljast satuvad toksiinid (nitraadid, nitritid, pestitsiidid jt) meisse eeskätt läbi seedeelundkonna.
Kolmandaks – ÕLI. Loomulikult mitte rafineeritud (eriti tuleks vältida transrasvu – margariine ja voimikse), vaid külmpressitud ja soovitavalt mahe – salatitele, soojadele (mitte kuumadele) pudrudele, smuutidesse (ka jahvatatud seemnete-pähklitena). Kusjuures oomega-3 ja oomega-6 vahekord võiks olla 1:1 kuni 1:2 (praeguse kuni 1:50) asemel – et vältida „ülekehapõletikulisust”. Sama põhjustab ka kehavedelike liighappesus vale toidu ja vee ning anaeroobse treeningu tagajärjel. Robert P. Youngi järgi (rmt „pH ime”) peaks inimene sööma 70% leelisest ja ainult 30% happelist jääki andvat toitu. Olga Butakova kirjutab, et inimene on ainus „loomaliik”, kes asunud sööma kuumtöödeldud toitu, rikkudes sellega oma tervise.
Toitu ega jooki ei tohi manustada kuumalt (üle 40 kraadi), sest see hävitab mao limaskesta, mis toodab maohapet. Tekib alahappesus. Sõrme peab saama hoida sees, nii et ei kõrveta.
85% meie immuunsusest asub sooles – meie mikroflooras. Ca 2 kg-st bakteritest on 30% kasulikud, 20% kahjulikud ja 50% „ülejooksikud” Võitja poolele. Kasulikku mikrofloorat toetavad eriti kiudaine, hapendatud taimed ja naturaalne (pastöriseerimata) hapupiim.
Kõige rängemalt hävitavad soolestiku kasulikku mikrofloorat sünteetilised antibootikumid, pannes mh vohama kandiida-seene.
Organismist, sh soolest tuleb regulaarselt (2 korda aastas) hävitada parasiite, eeskätt helminte (nugiusse), mida meis võib olla 150-300 eri liiki. Arenenud riikides on täna helmintidest saastunud keskmiselt iga 3. inimene (arengumaades iga teine). Nt ainuüksi solge (askariid) sööb meis 40 ml verd ööpäevas (tulemuseks verevähesus jms), rääkimata 12-meetrisest paelussist, kes võib elada kuni 25-aastaseks. Ülemaailmse Tervihoiuorganisatsiooni hinnangul on 80% meie haigustest otsesemalt või kaudsemalt tingitud parasiitidest (mille hulka on arvestatud ka patogeensed bakterid, viirused, seened ja ainuraksed).
Tähelepanu tuleks pöörata põhitoitainete (valgud ja tärklised) eraldisöömisele ja toidu korralikule ning keskeнdunud läbimälumisele – mis vähendab toiduvajadust võrreldes „kugistamisega” kuni kaks korda. Kõhtu ei tohiks süüa liiga täis (see äratundmine aga saabub alati "hilinemisega") - hiinlased tõusevad lauast "õrna näljatundega". Nii seedub toit palju paremini.
Süüa võib ka sagedamini - eriti taimetoitu, mis ei püsi maos kaua ja "kõht läheb tühjaks" (kui lihavalk on maos 4-5 tundi, tärklisetoit paar tundi, siis tärklisevaene veel vähem). Loobuda pähklite-seemnete jms "rammusama" näkitsemisest toiduvahеaegadel - mis paiskab seedimiсe maos segi. Küll aga võib igal ajal süüa vahele pehmeid küpseid puuvilju ja marju.
Peeter Liiv