MIKS südame- ja veresoonte haigused muutuvad kroonilisteks? Mida kujutab endast kolesteroolikoll?
Klassikaline meditsiin on arvamusel, et ainult mõned üksikud helmintide liigid põhjustavad südame ja veresoonte haiguseid. Sinna kuuluvad helmindid Filariidae ja Schistosoma, mis asustavad vere- ja lümfisoonkonda ja Dirofilaria ning Echinococcus mis on võimelised parasiteerima südames.
Kõige enamlevinumad helmindid nagu askariidid, naaskelsabad, piugussid ja ümarussid jäetakse sellest nimekirjast välja. See pole aga nii. Askariidid näiteks parasiteerivad tõepoolest soolestikus. Nende munad satuvad algselt soolestikku (roheliste) saastunud köögiviljadega, marjadega ja puuviljadega. Peaaegu kohe ilmuvad munadest vastsed ning need püüavad tungida veresoontesse, kus siis vool kannab nad maksa, mille nad asustavad ja edasi südamesse, kopsu, bronhidesse, trahheasse, neelu ja suu limaskestadesse. Osa vastseid väljub süljega, kuid enamik helmintidest neelatakse alla ning läbi söögitoru satuvad nad makku ja uuesti soolestikku, kus nad arenevad täiskasvanud askariidideks (solkmeteks), kes paaruvad ning hakkavad munema. Toimub isenakatumise protsess, uute vastsete tekketsükkel kordub aastaid. Iga 3 kuu järel (umbes nii palju aega kulub suguküpsuse saavutamiseks) satub vereringesse hordide kaupa võõraid mikroorganisme, mis asustavad kogu südame-veresoonkonda.
Kui helmindid asuvad veresoones on nad vabalt võimelised neist „läbi närides” tungima läbi veresoonte seina kudede. Peale seda tekib veresoone seina veritsev ning põletikuline haav ja kui see kinni kasvab, siis tekib sellesse kohta armkude. Üks askariidipaar suudab tekitada 50 000 muna ja kui neist iga teine jätab järgi armi siis pole vaja erilist fantaasiarohkust, et aru saada, kui palju neid veresoontesse võib tekkida.
Armid ahendavad versoone valendikku ning vere voolukiirus alaneb tunduvalt ning tekib veresoone stenoos. Helmindid võivad verevooluga kanduda ükskõik kuhu ja seetõttu võib stenoos hakata arenema praktiliselt kõikjal. Veresoones tekkiv parasiitide kogum võib blokeerida kogu veresoone valendiku ning selle tagajärjel ei satu sellesse piirkonda enam ei toitaineid ega hapnikku. Verevoolu häirumist on võimalik märgata alajäsemetel, kui näiteks sealne nahk on võtnud sinaka tooni, millele võivad järgneda põletik ja haavandid.
Parasiitide toksilised eritised muudavad vere hüübivust, põhjustavad veresoonte seinte põletikke ning suurendavad soonte lekkivust. Läbi kahjustunud koha hakkab lekkima verd ning sagedamini tekivad sellised lekked veresoontes, mis asuvad sügaval organites ja kudedes. Kui see toimub ajus ja südames võib tagajärjeks olla infarkt või insult. Kui nõrgeneb normaalne venoosse vere tagasivool, tekib vere seiskumine. Pidev vere surve veresoonte seinale ja mikroelementide defitsiit viivad lõpuks veenilaiendite tekkeni (varikoos- pärast koormust jalad surisevad ning naha pinnale tekivad veresoonte kühmud). Suguorganeis tekkivaid veresoonte laiendeid, mis tekivad soolestikust tulevate helmintide tagajärjel (näiteks munandites), nimetatakse varikotseeleks. Veresoones olevale lekkekohale võib tekkida kapsel ja formeerub tromb. Põletikulisele, kahjustunud ja traumeeritud veresoonele lisandub juurde trombide moodustumine.
Tromb võib suureneda oma mõõtmetelt ning ta võib sulgeda terve valendiku – tekib tugev valu ja jalg või munandid võivad muutuda siniseks. Sellistel juhtudel tuleb sagedasti kiirustada kirurgiliste lahenduste suunas, sest vere liikumine soones tuleb igal juhul taastada!
Akadeemik Skrjabini sõnade kohaselt avavad helmindid väravad bakteritele, mis põhjustavad mädaseid põletikke ja tromboflebiite (veenipõletikud).
Kokkuvõtvalt saab öelda, et helmintide parasiteerumine lõhub veresooni füüsiliselt, vähendab soonte läbilaskvust, vähendab neis voolava vere hulka ja viib lõpuks veresoonte funktsioonide languseni tervikuna. Sõltuvalt kahjustuste ulatustest on üheks sümptomiks vererõhu langus või lokaalne verevarustushäire organites. Kuna süda ja veresooned moodustavad funktsionaalse terviku, areneb seaduspäraselt välja südame-veresoonkonna puudulikkus. Südame kahjustus viib tema pumbafunktsioonide languseni. Teisisõnu süda ei suuda pumbata verd organitesse ja kudedesse sel määral kui need seda vajavad (vastavalt koormustele).
Armid ahendavad versoone valendikku ning vere voolukiirus alaneb tunduvalt ning tekib veresoone stenoos. Helmindid võivad verevooluga kanduda ükskõik kuhu ja seetõttu võib stenoos hakata arenema praktiliselt kõikjal. Veresoones tekkiv parasiitide kogum võib blokeerida kogu veresoone valendiku ning selle tagajärjel ei satu sellesse piirkonda enam ei toitaineid ega hapnikku. Verevoolu häirumist on võimalik märgata alajäsemetel, kui näiteks sealne nahk on võtnud sinaka tooni, millele võivad järgneda põletik ja haavandid.
Parasiitide toksilised eritised muudavad vere hüübivust, põhjustavad veresoonte seinte põletikke ning suurendavad soonte lekkivust. Läbi kahjustunud koha hakkab lekkima verd ning sagedamini tekivad sellised lekked veresoontes, mis asuvad sügaval organites ja kudedes. Kui see toimub ajus ja südames võib tagajärjeks olla infarkt või insult. Kui nõrgeneb normaalne venoosse vere tagasivool, tekib vere seiskumine. Pidev vere surve veresoonte seinale ja mikroelementide defitsiit viivad lõpuks veenilaiendite tekkeni (varikoos- pärast koormust jalad surisevad ning naha pinnale tekivad veresoonte kühmud). Suguorganeis tekkivaid veresoonte laiendeid, mis tekivad soolestikust tulevate helmintide tagajärjel (näiteks munandites), nimetatakse varikotseeleks. Veresoones olevale lekkekohale võib tekkida kapsel ja formeerub tromb. Põletikulisele, kahjustunud ja traumeeritud veresoonele lisandub juurde trombide moodustumine.
Tromb võib suureneda oma mõõtmetelt ning ta võib sulgeda terve valendiku – tekib tugev valu ja jalg või munandid võivad muutuda siniseks. Sellistel juhtudel tuleb sagedasti kiirustada kirurgiliste lahenduste suunas, sest vere liikumine soones tuleb igal juhul taastada!
Akadeemik Skrjabini sõnade kohaselt avavad helmindid väravad bakteritele, mis põhjustavad mädaseid põletikke ja tromboflebiite (veenipõletikud).
Kokkuvõtvalt saab öelda, et helmintide parasiteerumine lõhub veresooni füüsiliselt, vähendab soonte läbilaskvust, vähendab neis voolava vere hulka ja viib lõpuks veresoonte funktsioonide languseni tervikuna. Sõltuvalt kahjustuste ulatustest on üheks sümptomiks vererõhu langus või lokaalne verevarustushäire organites. Kuna süda ja veresooned moodustavad funktsionaalse terviku, areneb seaduspäraselt välja südame-veresoonkonna puudulikkus. Südame kahjustus viib tema pumbafunktsioonide languseni. Teisisõnu süda ei suuda pumbata verd organitesse ja kudedesse sel määral kui need seda vajavad (vastavalt koormustele).
Müokardiit – südamelihase põletikuline kahjustus, mis algab valuga südames, südamekloppimisega, kaasneda võib õhupuudus ning mõnikord ka liigesevalud ja kerge temperatuuri tõus. Meditsiin toob põletiku tekkepõhjustena viirusliku ja bakteriaalse infektsiooni, allergilise reaktsiooni ja „teadmata tekkepõhjuse”. Akadeemik Skrjabin on „teadmata geneesiga” haiguste (müokardiit ja kardiomüopaatia sealhulgas) kohta aga alati öelnud, et neid kutsuvad esile erinevad parasiidid, helmindid sealhulgas.
Parasiidid vaesustavad organismi vajalikest toitainetest – mikroelementidest, sest neil on looduse poolt antud võimekus nende aktiivseks omandamiseks. Kardiomüopaatial puuduvad põletiku sümptomid. Tekib väsimus – süda ei „tõmba”.
Müokardiidi ja kardiomüopaatia korral mängib suurt rolli ka auto-immuunne faktor. Parasiitide eritatavate toksiinide otsene mõju või organismi allergiline reaktsioon. Toksiinid mõjutavad südamelihase valke ja neile tekivad antigeensed omadused, ehk nad hakkavad tootma aineid, mis hakkavad omi rakke hävitama (autoimmuunne agressioon). Peale tugevatoimeliste preparaatide manustamist (ka vaktsiinid ja seerumid) on soovitatav lisaks kasutada allergiavastaseid ja palavikku alandavaid preparaate. Põletik ja allergiline reaktsioon sel viisil küll taanduvad, kuid helmindid jäävad. Millise vormi aga omandab haigus? Kroonilise! Süda suureneb aja jooksul. Organism saab signaali, et võib antud olukorras teha muudatusi, kuid see viib südamepuudulikkuse tekkimiseni.
Parasiidid vaesustavad organismi vajalikest toitainetest – mikroelementidest, sest neil on looduse poolt antud võimekus nende aktiivseks omandamiseks. Kardiomüopaatial puuduvad põletiku sümptomid. Tekib väsimus – süda ei „tõmba”.
Müokardiidi ja kardiomüopaatia korral mängib suurt rolli ka auto-immuunne faktor. Parasiitide eritatavate toksiinide otsene mõju või organismi allergiline reaktsioon. Toksiinid mõjutavad südamelihase valke ja neile tekivad antigeensed omadused, ehk nad hakkavad tootma aineid, mis hakkavad omi rakke hävitama (autoimmuunne agressioon). Peale tugevatoimeliste preparaatide manustamist (ka vaktsiinid ja seerumid) on soovitatav lisaks kasutada allergiavastaseid ja palavikku alandavaid preparaate. Põletik ja allergiline reaktsioon sel viisil küll taanduvad, kuid helmindid jäävad. Millise vormi aga omandab haigus? Kroonilise! Süda suureneb aja jooksul. Organism saab signaali, et võib antud olukorras teha muudatusi, kuid see viib südamepuudulikkuse tekkimiseni.
Milleni viib mikroelementide defitsiit?
Seleeni vaegus põhjustab veresoonte seinte põletikke, Hissi kimbu parema sääre blokaadi (EKG näitab südame rütmihäiret), maksafunktsioonide langust (maks ei hävita enam soolestikust tulevaid parasiite, kes praktiliselt ilma takistuseta migreeruvad veresoonkonda mööda edasi) ja kilpnäärme hormoonide taseme langust , millede defitsiit omakorda viib südame löögisageduse langusele ja isegi kuni südame seiskumiseni.
Joodi defitsiit tõstab vere viskoossust ja veri ei suuda tungida kapillaaridesse. Südame koed jäävad nälga ning saavad seeläbi kahjustatud, ning süda ise, kapillaarse vereringe häirumise tõttu on sunnitud suurendama oma kudede koormust 3-5 korda. Selline koormus on eriti ohtlik naistele raseduse perioodil.
Mangaani defitsiit viib lipiidse ainevahetuse häirumiseni – rasvade ja kolesterooli ainevahetus. Lisaks kahjustab see veenide- ja südame klappe, põhjustab südame- ja maksa rasvumist ning tõstab vere rasvasisaldust. Viskoosne ja paks veri aga takistab südame tööd ning see tubli verd ringi ajav mootor on 24-7/365 üle koormatud. Süda võiks ju töötada pideva ülekoormuse all, kuid kahjuks on tema ressursid piiratud ja südamelihas lihtsalt „kulub ära”.
Räni defitsiit põhjustab kaltsiumi väljauhtumist luukoest, seejuures välja uhutud kaltsium hakkab ladestuma veresoonte seintele. Vähe sellest, et veresooned jäigastuvad, väheneb ka nende läbimõõt – algab veresoonte skleroos, mille puhul kõige rohkem saavad kannatada aju- ja südame mikrokapillaarid. Tagajärgedeks on infarkt ja insult. Kui skleroos on kahjustanud alajäsemeid kannatab inimene piinavate valude käes, koed kärbuvad ja inimest ähvardab jäsemete amputatsioon. Kaltsiumisoolade ladestumine südame klappidesse nõuab aga kirurgilist sekkumist ja klappide väljavahetamist. Kaltsiumi ladestumine selgroodiskidesse põhjustab artroosi ja kondroosi. Osteokondroos blokeerib seljaaju ja siseorganite koostöö ja see võib saada ka südame tööd takistavaks faktoriks (infarktieelne seisund). Preparaadis Riol on räni organismi jaoks omastatavas vormis – räni sisaldavate orgaaniliste hapetena.
Kroomi defitsiit on seotud: vere kolesteroolitaseme tõusuga; kiirendab ja suurendab kolesteroolinaastukeste teket, mis ladestudes vähendavad veresoone valendikku ja piiravad verevoolu südamesse, neerudesse, ajusse ja alajäsemetesse; arteriaalse vererõhu tõusuga; põhjustab diabeedi sarnast seisundit – glükoosi omastatavuse langus ja insuliini taseme tõus, mis põhjustab haavandite teket veresoonte seintesse.
Kroomi vähesus langetab lihastoonust (ka veresooned on lihased) ja see viib arteriaalse vererõhu langusele. Kroomi manustamine (Lastonde) taaskäivitab arteriaalse vererõhu loomulikud regulatsioonimehhanismid. Tuleb veelkord rõhutada seda, et mikroelementide disbalanss ei kaasne südame-veresoonkonna haigustega vaid viib need üle kroonilisse ja sageli ka ägedamasse ning raskemasse vormi.
Vase defitsiit põhjustab muutusi veresooni moodustavas sidekoes – aortide ja suurte arterite aneurüsme, seesmisi verejookse, kiirendab trombide moodustumist, kolesteroolitaseme tõusu veres ja suurendab väga noorte (kuni 30 aastaste) inimeste müokardi infarktide tekkeriski. Vase ja tsingi defitsiidiga on seotud ka varikoos. Nende mikroelementide lisamanustamine (Laponte) soodustab veresoonte sidekoe tugevnemist. Kaasagsed teadusuuringud kinnitavad, et iga patoloogiaga on seotud kindlate mikroelementide tasakaaluhäired. Elutähtsate mikroelementide defitsiidiga on seotud raskemetallide-antagonistide ladestumine. Räni defitsiidiga on otseses seoses kaltsiumi ladestumine versoonte seintesse (sooned kivistuvad), kui aga hakata räni manustama need protsessid peatuvad.
Sagedamini aga hakkavad organismis ladestuma raskemetallid. Näiteks plii sihtmärgiks on kapillaarid. Süsteemne veresoonte kahjustumine viib hüpertoonia tekkeni, vaskuliitideni (veresoonte seinte põletik) ja arterite ateroskleroosini. Plii pidurdab vereloomeprotsesse, kuna ta lõhub erütrotsüüte (vererakud, mis transpordivad hapnikku kudedesse) ja lühendab nende elutsüklit(hakkab arenema aneemia). Toidus olevad orgaanilised happed moodustavad koos pliiga soolade lahuseid ning seeläbi tekib plii mürgistus. Organismi reaktsioon pliimürgistusele võib olla aga nii tugev, et vere rõhk hüppab kosmilistesse kõrgustesse. Lisaks põhjustab plii häireid endokriinsüsteemi töös, mille tagajärjel võib tekkida arütmia, siinusbradükardia, tahhükardia, vasoneuroos, piinavad valusööstud maos ning sooleummistused, mis ei allu ühelegi ravile. Harvad pole juhtumid, kus keha temperatuur tõuseb kuni 37,5 Co.
Joodi defitsiit tõstab vere viskoossust ja veri ei suuda tungida kapillaaridesse. Südame koed jäävad nälga ning saavad seeläbi kahjustatud, ning süda ise, kapillaarse vereringe häirumise tõttu on sunnitud suurendama oma kudede koormust 3-5 korda. Selline koormus on eriti ohtlik naistele raseduse perioodil.
Mangaani defitsiit viib lipiidse ainevahetuse häirumiseni – rasvade ja kolesterooli ainevahetus. Lisaks kahjustab see veenide- ja südame klappe, põhjustab südame- ja maksa rasvumist ning tõstab vere rasvasisaldust. Viskoosne ja paks veri aga takistab südame tööd ning see tubli verd ringi ajav mootor on 24-7/365 üle koormatud. Süda võiks ju töötada pideva ülekoormuse all, kuid kahjuks on tema ressursid piiratud ja südamelihas lihtsalt „kulub ära”.
Räni defitsiit põhjustab kaltsiumi väljauhtumist luukoest, seejuures välja uhutud kaltsium hakkab ladestuma veresoonte seintele. Vähe sellest, et veresooned jäigastuvad, väheneb ka nende läbimõõt – algab veresoonte skleroos, mille puhul kõige rohkem saavad kannatada aju- ja südame mikrokapillaarid. Tagajärgedeks on infarkt ja insult. Kui skleroos on kahjustanud alajäsemeid kannatab inimene piinavate valude käes, koed kärbuvad ja inimest ähvardab jäsemete amputatsioon. Kaltsiumisoolade ladestumine südame klappidesse nõuab aga kirurgilist sekkumist ja klappide väljavahetamist. Kaltsiumi ladestumine selgroodiskidesse põhjustab artroosi ja kondroosi. Osteokondroos blokeerib seljaaju ja siseorganite koostöö ja see võib saada ka südame tööd takistavaks faktoriks (infarktieelne seisund). Preparaadis Riol on räni organismi jaoks omastatavas vormis – räni sisaldavate orgaaniliste hapetena.
Kroomi defitsiit on seotud: vere kolesteroolitaseme tõusuga; kiirendab ja suurendab kolesteroolinaastukeste teket, mis ladestudes vähendavad veresoone valendikku ja piiravad verevoolu südamesse, neerudesse, ajusse ja alajäsemetesse; arteriaalse vererõhu tõusuga; põhjustab diabeedi sarnast seisundit – glükoosi omastatavuse langus ja insuliini taseme tõus, mis põhjustab haavandite teket veresoonte seintesse.
Kroomi vähesus langetab lihastoonust (ka veresooned on lihased) ja see viib arteriaalse vererõhu langusele. Kroomi manustamine (Lastonde) taaskäivitab arteriaalse vererõhu loomulikud regulatsioonimehhanismid. Tuleb veelkord rõhutada seda, et mikroelementide disbalanss ei kaasne südame-veresoonkonna haigustega vaid viib need üle kroonilisse ja sageli ka ägedamasse ning raskemasse vormi.
Vase defitsiit põhjustab muutusi veresooni moodustavas sidekoes – aortide ja suurte arterite aneurüsme, seesmisi verejookse, kiirendab trombide moodustumist, kolesteroolitaseme tõusu veres ja suurendab väga noorte (kuni 30 aastaste) inimeste müokardi infarktide tekkeriski. Vase ja tsingi defitsiidiga on seotud ka varikoos. Nende mikroelementide lisamanustamine (Laponte) soodustab veresoonte sidekoe tugevnemist. Kaasagsed teadusuuringud kinnitavad, et iga patoloogiaga on seotud kindlate mikroelementide tasakaaluhäired. Elutähtsate mikroelementide defitsiidiga on seotud raskemetallide-antagonistide ladestumine. Räni defitsiidiga on otseses seoses kaltsiumi ladestumine versoonte seintesse (sooned kivistuvad), kui aga hakata räni manustama need protsessid peatuvad.
Sagedamini aga hakkavad organismis ladestuma raskemetallid. Näiteks plii sihtmärgiks on kapillaarid. Süsteemne veresoonte kahjustumine viib hüpertoonia tekkeni, vaskuliitideni (veresoonte seinte põletik) ja arterite ateroskleroosini. Plii pidurdab vereloomeprotsesse, kuna ta lõhub erütrotsüüte (vererakud, mis transpordivad hapnikku kudedesse) ja lühendab nende elutsüklit(hakkab arenema aneemia). Toidus olevad orgaanilised happed moodustavad koos pliiga soolade lahuseid ning seeläbi tekib plii mürgistus. Organismi reaktsioon pliimürgistusele võib olla aga nii tugev, et vere rõhk hüppab kosmilistesse kõrgustesse. Lisaks põhjustab plii häireid endokriinsüsteemi töös, mille tagajärjel võib tekkida arütmia, siinusbradükardia, tahhükardia, vasoneuroos, piinavad valusööstud maos ning sooleummistused, mis ei allu ühelegi ravile. Harvad pole juhtumid, kus keha temperatuur tõuseb kuni 37,5 Co.
Pliimürgistusele viitab matt ja kahvatu nahatoon (kapillaaride spasm, aneemia), nõrkus, väsimustunne, mälu halvenemine, peavalud, unehäired; üle kogu keha tekkivad valud, hambakaaries, progresseeruv neerupuudulikkus, potentsi langus ja viljatus. Pliimürgistusega haigete vereseerumis on väga sageli suurenenud raua näitajad, kuid kasu sellest pole, sest raua üleküllus tõstab mürgistusnäite veelgi. Selle juures peamised vereanalüüsi näitajad nagu leukotsüüdid, trombotsüüdid ja erütrotsüütide settekiirus (ESR), jäävad normi piiridesse. Tsink, kroom ja seleen on võimelised rakkudest väljutama plii ühendeid. Kaadmiumi näol on tegemist kantserogeensete omadustega toksiiniga (immuunotoksiin), mis kutsub esile kasvajate teket. Üks sigaret sisaldab 1,2 – 1,5 mikrogrammi kaadmiumit, mis suitsetamisel satub nii suitsetaja organismi kui ka tema kõrval olevate inimeste organismi.
Ööpäeva jooksul võib inimese organismi sattuda 10 – 20 mikrogrammi kaadmiumit ning vanuse kasvades kaadmiumi kogus ainult kasvab. Kaadmium on viitsütikuga pomm selle pärast, et rakkudel puudub raskemetallidest puhastumiseks isepuhastusmehhanism. Ainus moodus on puhastamine mikroelementide-antagonistidega. Kaadmium ladestub peamiselt neerudesse ja 12-sõrmiksoolde. Elu jooksul võib tema kontsentratsioon neerudes tõusta 100 – 1000 kordseks. Kaadmiumi toksilist toimet saab vähendada Lastondega, mis sisaldab tsinki seleeni ja vaske. Need mikroelemendid suudavad kaadmiumi väljutada ka rakkudest. Riol ja Feek sisaldavad kiudaineid, mis samuti soodustavad kaadmiumi sidumist ja väljutamist.
Arseen põhjustab veresoonte kahjustust ja esmalt satuvad ohtu alajäsemed. Valusid jalgades suurendab närvi pealiskihi põletik arseenitekkeline mononeuriit [eelnev meditsiiniline diagnoos on puhtalt tõlkija vaimusünnitis, seega jätan alles ka venekeelse originaallause – isegi suur Google ei osanud aidata (воспаление оболочек нервов (так на-зываемые арсеникозные миелоневриты)]. Lihaste toitainetega varustamise protsessi häirumine viib düstroofia tekkeni ja tundlikkuse häirumiseni.
Arseen põhjustab veresoonte kahjustust ja esmalt satuvad ohtu alajäsemed. Valusid jalgades suurendab närvi pealiskihi põletik arseenitekkeline mononeuriit [eelnev meditsiiniline diagnoos on puhtalt tõlkija vaimusünnitis, seega jätan alles ka venekeelse originaallause – isegi suur Google ei osanud aidata (воспаление оболочек нервов (так на-зываемые арсеникозные миелоневриты)]. Lihaste toitainetega varustamise protsessi häirumine viib düstroofia tekkeni ja tundlikkuse häirumiseni.
Arseeni peamine toksiline toime seisneb erütrotsüütide kahjustamises ja hemoglobiin voolab vereplasma hulka (veresoonesiseline hemolüüs). Erütrotsüütide kahjustamine viib organismi iseenesliku mürgistumiseni, samasuguseni, mis tekib parasiidi mürkide tagajärjel (malaaria) või vereülekande käigus satub organismi ebasobiv veri. Arseenimürgituse kõrvaltoimena väheneb südame pumpamisfunktsioon (kardiogeenne šokk), äge südamepuudulikkus ja maksa mürgistumine.
Arseenimürgistuse sümptomiteks võivad olla: ärrituvus, kuulmislangus, kõne- ja liigutuste koordinatsioonihäired, epilepsiale sarnased krambihood, psühhoosid, immuunsuslangus ja vereloome häired (aneemia). Arseeni ladestumine tugevneb, kui organismis on vähe seleeni ja tsinki ning teda väljutada on võimalik mikroelementide kaasabil (Lastonde).
Sel viisil on hüpertoonia puhul peamine eesmärk mitte vererõhu numbrite alandamine vaid vererõhu tõusu tekkepõhjuste kõrvaldamine – parasiidid, intoksikatsioon ja mikroelementide defitsiit. Hüpertoonia varases staadiumis on võimalik seda haigust tõhusalt ennetada, kasutades selleks antiparasitaarset tervendavat programmi. Kui hüpotoonikud (normist madalama vererõhuga inimesed) arvavad et nende jaoks ohtu pole, siis nad eksivad. Hüpotoonia korral on alatoonuses nii lihased, mis reguleerivad vere rõhku, vaid ka veresooned ise. Vere rõhu järsk tõus alanenud veresoonte toonuse foonil võib tekitada hüpertoonilist kriisi, kuid see tekib madalamate näitajate puhul (130 – 150 mm/Hg). Hea, kui sel juhul lõhkeb veresoon ninas ning kõik lõpeb nina verejooksuga. Kui aga veresooneke lõhkeb peas? Puuduliku vererõhu tõttu (pole vahet, kas hüpertoonia või hüpotoonia), häirub vere tsirkulatsioon kõige enam just väikestes veresoontes – kapillaarides – ning kõige enam saavad kahjustada maks, neerud, kesknärvisüsteem (pea- ja seljaaju) ja süda!
Arseenimürgistuse sümptomiteks võivad olla: ärrituvus, kuulmislangus, kõne- ja liigutuste koordinatsioonihäired, epilepsiale sarnased krambihood, psühhoosid, immuunsuslangus ja vereloome häired (aneemia). Arseeni ladestumine tugevneb, kui organismis on vähe seleeni ja tsinki ning teda väljutada on võimalik mikroelementide kaasabil (Lastonde).
Sel viisil on hüpertoonia puhul peamine eesmärk mitte vererõhu numbrite alandamine vaid vererõhu tõusu tekkepõhjuste kõrvaldamine – parasiidid, intoksikatsioon ja mikroelementide defitsiit. Hüpertoonia varases staadiumis on võimalik seda haigust tõhusalt ennetada, kasutades selleks antiparasitaarset tervendavat programmi. Kui hüpotoonikud (normist madalama vererõhuga inimesed) arvavad et nende jaoks ohtu pole, siis nad eksivad. Hüpotoonia korral on alatoonuses nii lihased, mis reguleerivad vere rõhku, vaid ka veresooned ise. Vere rõhu järsk tõus alanenud veresoonte toonuse foonil võib tekitada hüpertoonilist kriisi, kuid see tekib madalamate näitajate puhul (130 – 150 mm/Hg). Hea, kui sel juhul lõhkeb veresoon ninas ning kõik lõpeb nina verejooksuga. Kui aga veresooneke lõhkeb peas? Puuduliku vererõhu tõttu (pole vahet, kas hüpertoonia või hüpotoonia), häirub vere tsirkulatsioon kõige enam just väikestes veresoontes – kapillaarides – ning kõige enam saavad kahjustada maks, neerud, kesknärvisüsteem (pea- ja seljaaju) ja süda!
Kapillaarse vereringe parandamine ja arteriaalse vererõhu stabiliseerimine on hea tervisliku seisundi taastamisel möödapääsmatu! Dieedid ja nälgimine võivad oodatava tervenemise asemel tuua kaasa arteriaalse vererõhu languse just seepärast, et pidevalt mingil eridieedil istumine süvendab mikroelementide defitsiiti organismis veelgi. Pearinglus, ilmastikutundlikkus, letargilisus, peavalud ja minestamine – need hüpotoonia sümptomid ilmuvad sagedamini peale haigestumisi. Helmintide olemasolu organismis ainult süvendab organismi vastupanuvõime langust erinevatele haigustele ning raskendab nende kulgu.
Kuidas kõike seda laviini vältida, kui isegi meditsiiniteadus ei oska probleemide tekkepõhjuseid välja selgitada ning seetõttu tegeleb enamasti tagajärgede likvideerimisega? Üks väljapääs olukorrast siiski on: ei tohi lasta organismis tekkida mikroelementide defitsiidil, regulaarselt nende varusid taastades ning regulaarselt teha parasiiditõrjet. Praktika näitab, et antiparasitaarse tervistava kompleksi kasutamine viib enesetunde paranemiseni ka neil inimestel, kelledel on madal vererõhk. Seesama kompleks saab teid aidata ka vegetatiivse veresoonte düstoonia korral, kuna parasitaarse faktori elimineerimine, intoksikatsioonide kõrvaldamine ning mikroelementide tasakaalu regulaarne taastamine kõrvaldab põhilised haiguse tekkeriskid.
Helmintooside äge staadium võib hakata arenema alates nakatumisest 1, 2, 3, 4 või 6 nädala möödumisel, kuid see võib toimuda ka aasta hiljem või 6 aastat pärast nakatumist.
Sellele on iseloomulikud palavik, nahalööve, näo turse, konjuktiviit, hingamisteede haigused, kopsupõletik, mõnikord ka kõhulahtisus, lastel – angiin, lümfisõlmede tursumine (lümfoadenopaatia). Kui nüüd küsida, siis, kellel sellist sümptomaatikat pole olnud?! Ägeda staadiumi kliinilised sümptomid võivad kesta 1-2 nädalast kuni 3-4 kuuni ja peale seda saabub teine, varjatud periood ning haigus läheb tasapisi üle kroonilisse staadiumisse. Perioodil kui helmindid paljunevad suureneb märgatavalt allergilised reaktsioonid ja kahjustused.
Kuidas kõike seda laviini vältida, kui isegi meditsiiniteadus ei oska probleemide tekkepõhjuseid välja selgitada ning seetõttu tegeleb enamasti tagajärgede likvideerimisega? Üks väljapääs olukorrast siiski on: ei tohi lasta organismis tekkida mikroelementide defitsiidil, regulaarselt nende varusid taastades ning regulaarselt teha parasiiditõrjet. Praktika näitab, et antiparasitaarse tervistava kompleksi kasutamine viib enesetunde paranemiseni ka neil inimestel, kelledel on madal vererõhk. Seesama kompleks saab teid aidata ka vegetatiivse veresoonte düstoonia korral, kuna parasitaarse faktori elimineerimine, intoksikatsioonide kõrvaldamine ning mikroelementide tasakaalu regulaarne taastamine kõrvaldab põhilised haiguse tekkeriskid.
Helmintooside äge staadium võib hakata arenema alates nakatumisest 1, 2, 3, 4 või 6 nädala möödumisel, kuid see võib toimuda ka aasta hiljem või 6 aastat pärast nakatumist.
Sellele on iseloomulikud palavik, nahalööve, näo turse, konjuktiviit, hingamisteede haigused, kopsupõletik, mõnikord ka kõhulahtisus, lastel – angiin, lümfisõlmede tursumine (lümfoadenopaatia). Kui nüüd küsida, siis, kellel sellist sümptomaatikat pole olnud?! Ägeda staadiumi kliinilised sümptomid võivad kesta 1-2 nädalast kuni 3-4 kuuni ja peale seda saabub teine, varjatud periood ning haigus läheb tasapisi üle kroonilisse staadiumisse. Perioodil kui helmindid paljunevad suureneb märgatavalt allergilised reaktsioonid ja kahjustused.
Parasiitide elutegevuse tagajärjeks on intoksikatsioonid või allergilised kahjustused nagu müokardiit, hepatiit, kesknärvisüsteemi kahjustused ja ajuveresoonte tromboosid, pleuropneumoonia, koldeline pneumoonia ja bronhospasmid. Helmintidega nakatumise üheks püsivamaks (sageli ainsaks) tundemärgiks on eosinofiilia, mis pole alati väga kõrgete näitajatega (alates 20—30 kuni 80—90 %) ja mõnikord koos leukotsütoosiga (12,0—30,0.109/л). Ravi on suunatud põletiku kõrvaldamisele, trombide lahustamisele ja allergiate leevendamisele. Helmindid reeglina aga jäävad nii arstide kui haigete tähelepanuta. Kuid, ei maksa kohe parasiidipreparaadi järele kätt hakata sirutama. Veres ja veresoonkonnas parasiteerujatest ühe tabletiga vabaneda ei tohi. Organismi parasiitidest puhastamisel on väga oluline kompleksne lähenemine ning preparaatide manustamise ajaline kestus.
Peale parasiidikuuri, selleks et organismist kaoksid spetsiifilised parasiitidevastased antikehad, läheb aega 6 – 12 kuud. Meditsiiniliste ravimpreparaatide kasutamine on ajaliselt piiratud nende kõrge toksilisuse tõttu. Parasiitide elimineerimine, kudede ja organite (veri, veresooned, süda) funktsionaalsuse taastumine nõuab pikaajalist preparaatide manustamist ja preparaadid peavad lisaks efektiivsusele olema ka ohutud.
Naturaalsete preparaatide kasutamist (Riol, Feek, Lastonde, Laponte) ja toimet uuriti põhjalikult arstide diplomijärgse täiendõppega tegeleva meditsiiniakadeemia nakkushaiguste kateedris ja need näitasid, et naturaalsed taimsed kompleksid avaldavad organismi erinevatele lipiidset ainevahetust reguleerivatele süsteemidele reguleerivat toimet ja see tähendab, et nad suudavad reguleerida ka kolesterooli taset. Nende tarvitamine võimaldab kupeerida lipiidest düstress-sündroomi, häirunud seedeprotsessi sündroomi, alandada toksiinide taset ning parandada vere voolavust. Katsetulemused näitasid stabiilset kolesteroolitaseme langust. Kliinilised katsed näitasid ka seda, et preparaatide manustamist talus rahuldavalt 85,8 % haigetest ja see mõjus positiivselt patsientide elukvaliteedile.
Antiparasitaarset tervistavat kompleksi (Riol, Feek, Lastonde, Laponte) on soovitatav kasutada 3 kuud järjest, tehes iga kuu möödudes 1 nädalase pausi ja vähemalt 1-2 korda aastas. Krooniliste haiguste korral alates 6 kuust, kuni soovitud resultaadi saavutamiseni. Oluline on iga kasutuskuu möödudes teha nädalane paus.
Naturaalsete preparaatide kasutamist (Riol, Feek, Lastonde, Laponte) ja toimet uuriti põhjalikult arstide diplomijärgse täiendõppega tegeleva meditsiiniakadeemia nakkushaiguste kateedris ja need näitasid, et naturaalsed taimsed kompleksid avaldavad organismi erinevatele lipiidset ainevahetust reguleerivatele süsteemidele reguleerivat toimet ja see tähendab, et nad suudavad reguleerida ka kolesterooli taset. Nende tarvitamine võimaldab kupeerida lipiidest düstress-sündroomi, häirunud seedeprotsessi sündroomi, alandada toksiinide taset ning parandada vere voolavust. Katsetulemused näitasid stabiilset kolesteroolitaseme langust. Kliinilised katsed näitasid ka seda, et preparaatide manustamist talus rahuldavalt 85,8 % haigetest ja see mõjus positiivselt patsientide elukvaliteedile.
Antiparasitaarset tervistavat kompleksi (Riol, Feek, Lastonde, Laponte) on soovitatav kasutada 3 kuud järjest, tehes iga kuu möödudes 1 nädalase pausi ja vähemalt 1-2 korda aastas. Krooniliste haiguste korral alates 6 kuust, kuni soovitud resultaadi saavutamiseni. Oluline on iga kasutuskuu möödudes teha nädalane paus.
KOLESTEROOL KÕRGE. MIDA TEHA?
Kliiniline uuring «Lipiidse düstressi sündroomi korrektsioon».
Lipiidse düstressi sündroom – suur grupp erinevaid haiguseid, millede puhul on ühiseks nimetajaks lipiidse (rasvade) ainevahetuse häire. Terve rida kõige erinevamaid haiguseid, mis on põhjustatud lipiidse ainevahetuse häirumisest. Kõige olulisemad selles reas on rasvumine ja ateroskleroos, millest viimase kõige enamlevinumaks ilminguks on südame koronaarveresoonte kahjustused. Kolesterooli akumuleerumine veresoonte seintele põhjustab aterosklerootiliste naastude moodustumist. Naastukeste edasine suurenemine (mikroelementide defitsiidi ja parasiitide kaastoimel) võivad sulgeda veresoone valendiku ning takistavad normaalset vere tsirkuleerimist. Kui verevool on takistatud koronaararterites on tagajärjeks stenokardia või müokardi infarkt. Lipiidide ainevahetuse häirumine on eriti selgelt väljendunud diabeedi korral ning seetõttu liigitatakse seda haigust rohkem lipiidse- kui süsivesikute ainevahetuse haiguseks.
Diabeedi korral on peamisteks lipiidide ainevahetuse häireteks nende tugevnenud lagunemine, suurenenud ketoonkehade moodustumine ning rasvhapete ja triatsiilglütseroolide sünteesi langus. Kolesteroolitaseme tõusu täheldatakse hüpotüreoosi-, podagra-, rasvumise- ja hüpertoonia korral. Arstid aga teavad, et kilpnäärme düsfunktsioon, rasvumine, podagra ja hüpertoonia on diabeediga kaasnevad „lisahaigused”. Haigele kirjutatakse välja „kolesteroolikustutajad”, kolesteroolist aga sünteesib organism steroidseid hormoone. Nende puudusel organismis, põletike ja infektsioonide korral, kirjutatakse välja steroide aga just selleks, et pisutki tõhustada immuunsüsteemitööd. Suletud ring! Kuidas sellest väljuda?!
Diabeedi korral on peamisteks lipiidide ainevahetuse häireteks nende tugevnenud lagunemine, suurenenud ketoonkehade moodustumine ning rasvhapete ja triatsiilglütseroolide sünteesi langus. Kolesteroolitaseme tõusu täheldatakse hüpotüreoosi-, podagra-, rasvumise- ja hüpertoonia korral. Arstid aga teavad, et kilpnäärme düsfunktsioon, rasvumine, podagra ja hüpertoonia on diabeediga kaasnevad „lisahaigused”. Haigele kirjutatakse välja „kolesteroolikustutajad”, kolesteroolist aga sünteesib organism steroidseid hormoone. Nende puudusel organismis, põletike ja infektsioonide korral, kirjutatakse välja steroide aga just selleks, et pisutki tõhustada immuunsüsteemitööd. Suletud ring! Kuidas sellest väljuda?!
Pikaajaline kolesteroolialandajate manustamine põhjustab maksa kahjustusi ning funktsionaalsuse langust. On tehtud kindlaks, et sellised haigused nagu sapikivitõbi, sapipõie kolesteroos, rasvhepatoos, hüpogeenne pankreatiit, impotentsus, alajäsemete ja kõhuõõne organite arterite oblitereeriv ateroskleroos jne. omavad üht tunnust: lipiidide ainevahetuse häire ja kõrgenenud kolesterooli tase veres, kõrgenenud triglütseriidide tase (hüpertriglütserüneemia), kõrgenenud triglütseriidide ja kolesterooli tase (hüperlipideemia) Hüperlipideemiat on avastatud 10-20 % lastel 40-60 % täiskasvanutel. Kõrget kolesteroolitaset täheldatakse ka väga paljude nakkushaiguste korral, ägedate ja krooniliste soolehaiguste korral, hüpotüreoosi- ja südame puudulikkuse korral.
Nagu kinnitab akadeemik V.Saveljev: „Lipiidide ainevahetuse häire – see on organismi süsteemne patoloogiline reaktsioon, mis väljendub hulgaliste patobiokeemiliste-, patobiofüsioloogiliste- ja patomorfoloogiliste protsesside läbi. Tagajärjeks on kolesteroolitaseme tõus veres, mis omakorda soodustab uute haiguste teket või olemasolevate haiguste progresseerumist». Mis mõte on võidelda vere kõrge kolesteroolitasemega, kui selle näol on tegemist tervise peegliga, mitte haiguse põhjusega?
Teadusuuringud on kindlaks teinud põhjused, millede pärast ainevahetuse häired tekivad ning millede tagajärjeks on kõrge kolesterooli tase veres. Vere kõrge kolesteroolitase – tõsiste tervisehäirete indikaator, milledest printsipiaalsemad on mikroelementide defitsiit ja krooniline intoksikatsioon (raskemetallidega, parasiiditoksiinidega, ravimitega).
Teadusuuringud on kindlaks teinud põhjused, millede pärast ainevahetuse häired tekivad ning millede tagajärjeks on kõrge kolesterooli tase veres. Vere kõrge kolesteroolitase – tõsiste tervisehäirete indikaator, milledest printsipiaalsemad on mikroelementide defitsiit ja krooniline intoksikatsioon (raskemetallidega, parasiiditoksiinidega, ravimitega).
Mikroelemendid organismi ainevahetuses. Mis tekib nende defitsiidi korral? Mida kujutab endast „kolesterool on kõrge”?
Mikroelemendid osalevad ainevahetusprotsessides, kudede hingamisprotsessides, immuunreaktsioonides; kuuluvad vitamiinide-, hormoonide- ja fermentide koostisesse, millised on vajalikud organite ja sisesekretsiooni näärmete töös aga samuti ka hormonaalse- ja endokriinse regulatsiooni protsessides. Mikroelemendid on organismi bioloogiliste protsesside dirigendid. Elu ilma nendeta on võimatu. Kui neid tuleb organismi optimaalsetes kogustes, on kindlustatud kõikide biokeemiliste-, füsioloogiliste- ja morfoloogiliste protsesside toimimine ning organism on terve nii füüsiliselt kui psüühiliselt.Stress, intoksikatsioonid ja parasiidid põhjustavad tohutut mikroelementide kadu.
Nimetame neist meie tervise jaoks kõige väärtuslikumad ning toome välja ka mõned toksilise toimega metallid.
Nimetame neist meie tervise jaoks kõige väärtuslikumad ning toome välja ka mõned toksilise toimega metallid.
Tsink osaleb:
valkude- ja mineraalses ainevahetuses,
vereloomes (hemoglobiini moodustumine),
T-rakulise immuunsuse formeerumises (vere viirustevastane kaitsevõime),
suguhormoonide moodustumises ja nende tasakaalu reguleerimises,
insuliini moodustumises ja sadade teiste fermentide koostises.
vereloomes (hemoglobiini moodustumine),
T-rakulise immuunsuse formeerumises (vere viirustevastane kaitsevõime),
suguhormoonide moodustumises ja nende tasakaalu reguleerimises,
insuliini moodustumises ja sadade teiste fermentide koostises.
Tsink tugevdab immuunsüsteemi, aitab toime tulla stressiga, tal on head detoksikatsiooni omadused ja ta aitab organismist väljutada süsinikdioksiidi. Tsingi manustamine kiirendab nii seesmiste kui ka välimiste haavade- ja haavandite kinni kasvamist (mao- ja 12-sõrmiksoole haavandid) ja ta takistab üleliigse raua, kaadmiumi, plii ning teiste toksiliste metallide ladestumist.
Peamised tsingi puuduse tundemärgid:
Peamised tsingi puuduse tundemärgid:
isutus,
kehakaalu langus,
kõhnumine,
diabeet (insuliinitaseme langus);
meestel seksuaalse aktiivsuse langus, impotentsus, eesnäärme adenoom;
sagedased ja kauakestvad külmetushaigused,
viljatus (testosteroonitaseme langus),
aneemia,
kasvajate teke,
kiirenenud vananemine,
vastupanuvõime langus erinevatele nakkushaigustele.
kehakaalu langus,
kõhnumine,
diabeet (insuliinitaseme langus);
meestel seksuaalse aktiivsuse langus, impotentsus, eesnäärme adenoom;
sagedased ja kauakestvad külmetushaigused,
viljatus (testosteroonitaseme langus),
aneemia,
kasvajate teke,
kiirenenud vananemine,
vastupanuvõime langus erinevatele nakkushaigustele.
Kroom soodustab üleliigsete süsivesikute muutumist rasvadeks; mõjutab vajaliku kolesteroolitaseme olemasolu veres ning ennetab vananemisest tingitud kolesteroolitaseme kõrgenemist. Koos insuliiniga töötab kroom kui veresuhkru taseme regulaator (insuliini aktiivsuse regulaator); ta osaleb südamelihase töö reguleerimises ning veresoonte normaalses funktsioneerimises. Kroomi defitsiit põhjustab:
vereseerumis trigütseriidide- ja kolesterooli taseme tõusu;
veresoontes lipiido-fibroossete naastukeste moodustumist, mis põhjustavad veresoonte valendiku ahenemist ning takistavad vere voolamist südamesse ning ajusse, neerudesse, suguorganitesse (impotentsus) ja alajäsemetesse;
diabeedisarnase seisundi teket, kuna langeb glükoosi omastatavus ja insuliinitaseme tõus veres;
südamelihases langeb aminohapete glütsiini, seriini, metioniini ja α-aminohapete omastamisvõime;
soodustab toksiinide-, raskemetallide soolade- ja radionukleiidide väljutamist organismist.
veresoontes lipiido-fibroossete naastukeste moodustumist, mis põhjustavad veresoonte valendiku ahenemist ning takistavad vere voolamist südamesse ning ajusse, neerudesse, suguorganitesse (impotentsus) ja alajäsemetesse;
diabeedisarnase seisundi teket, kuna langeb glükoosi omastatavus ja insuliinitaseme tõus veres;
südamelihases langeb aminohapete glütsiini, seriini, metioniini ja α-aminohapete omastamisvõime;
soodustab toksiinide-, raskemetallide soolade- ja radionukleiidide väljutamist organismist.
Peamised kroomi defitsiidi ilmingud:
Hüpotoonia
Kolesteroolitaseme tõus
Ateroskleroos
Hüpertoonia
Südame isheemiatõbi
Liigne kehakaal, rasvumine
Glükoositolerantsuse langus, eriti keskealiste ja elatanud inimeste vanusegruppides
Glükoositaseme langus ja järsud hüpped (hüperglükeemia, hüpoglükeemia)
Eel-diabeet
Diabeet
Reproduktiivfunktsioonide häired meestel
Kolesteroolitaseme tõus
Ateroskleroos
Hüpertoonia
Südame isheemiatõbi
Liigne kehakaal, rasvumine
Glükoositolerantsuse langus, eriti keskealiste ja elatanud inimeste vanusegruppides
Glükoositaseme langus ja järsud hüpped (hüperglükeemia, hüpoglükeemia)
Eel-diabeet
Diabeet
Reproduktiivfunktsioonide häired meestel
Mangaan osaleb:
lipiidses ainevahetuses ja suurendab rasvade utiliseerimise protsesside aktiivsust;
takistab maksa rasvumist;
vähendab lipiidide taset organismis;
tugevdab insuliini hüpoglükeemilist efekti (ennetab vere suhkrutaseme langust ja diabeedi progresseerumist);
osaleb kilpnäärme hormoonide ainevahetuses (türoksiin);
osaleb suguorganite reproduktiivfunktsioonide toimimises.
takistab maksa rasvumist;
vähendab lipiidide taset organismis;
tugevdab insuliini hüpoglükeemilist efekti (ennetab vere suhkrutaseme langust ja diabeedi progresseerumist);
osaleb kilpnäärme hormoonide ainevahetuses (türoksiin);
osaleb suguorganite reproduktiivfunktsioonide toimimises.
Mangaan lahkub veresoontest kiirelt ning tema põhifunktsioon saab toimuma kudede rakkude mitokondrites (rakkude „jõujaamad”, kus toodetakse energiat), teisisõnu tõstab glükolüütilist aktiivsust.
Mangaani defitsiit inimesel on peamiselt seotud suurenenud psühhoemotsionaalse koormusega, kuna kesknärvisüsteem tarbib seda mikroelementi suurendatud tarbimisrežiimil, sest ta kindlustab ajus toimuvate põhiliste neurokeemiliste protsesside toimimise. Mangaani defitsiit peegeldub tema funktsioneerimises.
Peamine mangaani defitsiidi ilming on aga „kasuliku” kolesterooli taseme langus, rasvhepatoos, glükoosi omastatavuse häired (glükoosi tolerantsus), kehakaalu tõus, rasvumine, viljatus, munasarjade düsfunktsioon, varajane kliimaks, enneaegne vananemine, immuunsüsteemi töö häired, allergilised reaktsioonid ja onkoloogilised haigused.
Mangaani defitsiit inimesel on peamiselt seotud suurenenud psühhoemotsionaalse koormusega, kuna kesknärvisüsteem tarbib seda mikroelementi suurendatud tarbimisrežiimil, sest ta kindlustab ajus toimuvate põhiliste neurokeemiliste protsesside toimimise. Mangaani defitsiit peegeldub tema funktsioneerimises.
Peamine mangaani defitsiidi ilming on aga „kasuliku” kolesterooli taseme langus, rasvhepatoos, glükoosi omastatavuse häired (glükoosi tolerantsus), kehakaalu tõus, rasvumine, viljatus, munasarjade düsfunktsioon, varajane kliimaks, enneaegne vananemine, immuunsüsteemi töö häired, allergilised reaktsioonid ja onkoloogilised haigused.
Vask
mõjutab süsivesikute ainevahetust;
kiirendab glükoosi „põlemist”;
pidurdab maksas glükogeeni lagunemist;
kuulub närvikiudude müeliinkesta koostisesse;
tõstab vastupanuvõimet infektsioonidele;
omab väljendunud põletikuvastast toimet;
seob mikroobide toksiine;
aktiveerib raua omastamisprotsesse.
kiirendab glükoosi „põlemist”;
pidurdab maksas glükogeeni lagunemist;
kuulub närvikiudude müeliinkesta koostisesse;
tõstab vastupanuvõimet infektsioonidele;
omab väljendunud põletikuvastast toimet;
seob mikroobide toksiine;
aktiveerib raua omastamisprotsesse.
Vase defitsiit põhjustab:
aordi ja suurte arterite aneurüsmi koos spontaansete verejooksudega ning müokardi infarkti;
veresoonte suurenenud läbilaskvust, mis viib hemorraagiliste ilmingute tekkimisele (verejooksud ja trombide teke);
veenilaiendeid ja kõrgenenud kolesteroolitaset veres;
kõhunäärme põletikku (pankreatiit) ja mao ning soolte divertikulide (väljasopistused) arengut.
veresoonte suurenenud läbilaskvust, mis viib hemorraagiliste ilmingute tekkimisele (verejooksud ja trombide teke);
veenilaiendeid ja kõrgenenud kolesteroolitaset veres;
kõhunäärme põletikku (pankreatiit) ja mao ning soolte divertikulide (väljasopistused) arengut.
Vase defitsiidi peamised sümptomid:
lipiidide ainevahetushäired (ateroskleroos, rasvumine, diabeet);
imuunsüsteemi funktsionaalsuse langus;
organismi kiirenenud vananemine;
raua omastatavuse häired ja pidurdumine;
hemoglobiini moodustumise häired;
vereloome protsesside aeglustumine, aneemia;
südame veresoonkonna puudulikkus, südame isheemiatõbi, veresoonte seinte aneurüsmid, kardiopaatia, veresoonte varikoossed laiendid, tromboos, tromboflebiit;
luude mineralisatsiooni häired;
neuriidid, pareesid, ala- ja ülajäsemete paralüüs, valud jäsemetes;
sclerosis multiplex;
juuste pigmentatsiooni häired (hallid juuksed);
vitiliigo (valged laigud nahal);
kilpnäärme suurenemine (hüpotüreoos, türoksiini defitsiit);
menstruaalfunktsiooni häired;
imuunsüsteemi funktsionaalsuse langus;
organismi kiirenenud vananemine;
raua omastatavuse häired ja pidurdumine;
hemoglobiini moodustumise häired;
vereloome protsesside aeglustumine, aneemia;
südame veresoonkonna puudulikkus, südame isheemiatõbi, veresoonte seinte aneurüsmid, kardiopaatia, veresoonte varikoossed laiendid, tromboos, tromboflebiit;
luude mineralisatsiooni häired;
neuriidid, pareesid, ala- ja ülajäsemete paralüüs, valud jäsemetes;
sclerosis multiplex;
juuste pigmentatsiooni häired (hallid juuksed);
vitiliigo (valged laigud nahal);
kilpnäärme suurenemine (hüpotüreoos, türoksiini defitsiit);
menstruaalfunktsiooni häired;
Vase omastatavust kahandavad kaadmium, antatsiidid (maohappe alandajad) ja tanniinid.
Seleeni defitsiit põhjustab:
varjatud immuundefitsiidi sündroomi;
südames Hissi kimbu parema sääre blokaadi (kusjuures kognestiivne kardiomüopaatia võib olla ainsaks seleeni defitsiidi tundemärgiks);
hüpotüreoosi;
maksa detoksikatsioonivõime- ja valkude sünteesi võimekuse langust;
meeste viljatust;
ainevahetuse üldist häirumist;
oganismis rakumembraanide terviklikkuse lagunemist ja neile grupeerunud fermentide aktiivsuse tugevat vähenemist;
kaltsiumi ladestumist rakkude sisse;
amino- ja ketoonhapete metabolismi häirumist;
energiatootmisprotsesside langust rakkudes.
südames Hissi kimbu parema sääre blokaadi (kusjuures kognestiivne kardiomüopaatia võib olla ainsaks seleeni defitsiidi tundemärgiks);
hüpotüreoosi;
maksa detoksikatsioonivõime- ja valkude sünteesi võimekuse langust;
meeste viljatust;
ainevahetuse üldist häirumist;
oganismis rakumembraanide terviklikkuse lagunemist ja neile grupeerunud fermentide aktiivsuse tugevat vähenemist;
kaltsiumi ladestumist rakkude sisse;
amino- ja ketoonhapete metabolismi häirumist;
energiatootmisprotsesside langust rakkudes.
Seleen on fermendi – glutatiooni peroksidaas põhikomponendiks, milline kaitseb organismi kahjulike ainete eest, mis tekivad toksiinide lagunemisel. Seleeni manustamine annab ravivat efekti kardiopaatiate-, hepatiitide- ja pankreatiitide korral; kõhunäärme tsüstilise fibroosi ravis ja profülaktikas, mao-, eesnäärme-, jämesoole-, piimanäärmete-, vere vähi (lümfoom) ravis.
Seleen on elavhõbeda ja arseeni antagonist ning on võimeline organismi kaitsma kaadmiumi, plii ja talliumi eest.
Seleen on elavhõbeda ja arseeni antagonist ning on võimeline organismi kaitsma kaadmiumi, plii ja talliumi eest.
Räni:
osaleb koos teiste mikroelementidega veresoonte-, luude-, sidemete-, mao limaskestade- ja naha sidekoe kollageeni ja elastiini sünteesis;
koostoimib vitamiinidega A, C ja E ning tugevdades nende antioksüdantseid omadusi;
suurendab organismi vastupanuvõimet viirustele ja infektsioonidele.
osaleb koos teiste mikroelementidega veresoonte-, luude-, sidemete-, mao limaskestade- ja naha sidekoe kollageeni ja elastiini sünteesis;
koostoimib vitamiinidega A, C ja E ning tugevdades nende antioksüdantseid omadusi;
suurendab organismi vastupanuvõimet viirustele ja infektsioonidele.
Räni stimuleerib fagotsütoosi ning läbi selle osaleb immunoloogilistes protsessides. Tema puudus viib infektsiooni korral leukotsüütide aktiivsuse nõrgenemiseni. Ta mõjutab positiivselt kapillaare ning aitab vältida veresoonte haprust ning vähendab nende lekkimist. Räni puudusel väheneb veresoonte elastsus ja sellega koos väheneb ka aju- ja südame veresoonte kokkutõmbe- ja laienemisvõime. Kaltsiumi soolad ladestuvad veresoonte seintele, vähendades seeläbi veresoonte elastsust veelgi. Räni vaegus on selle põhjuseks, et organism lõpetab normaalse kolesterooli omastusprotsessi. Teadlased tõestasid eksperimendi korras, et räni manustamisel peatub aterosklerootiliste naastude moodustumine ja seeläbi on veresoonte head seisundit võimalik pikaaegselt säilitada.
Räni defitsiit soodustab:
diabeedi-, ateroskleroosi-, hüpertoonia-, struuma-, düsbakterioosi-, kandidoosi- ja halvaloomuliste kasvajate teket.
Räni moodustab koos raskemetallidega (mürgise toimega plii) püsivaid ühendeid millised väljutatakse organismist neerude kaudu. Räni antagonistiks on alumiinium. Kui alumiiniumi hulk organismis suureneb, langeb räni nivoo. Peamised alumiiniumi rohkuse tunnused on muutused vere koostises (lümfotsütoos, eosinopeenia), fermentide aktiivsuse langust, neerufunktsioonide langust (nefropaatia, kusekivihaigus); raua omastamise langus; erütrotsüütide- ja hemoglobiini taseme langus veres, aneemia (tekib sageli pärast hemodialüüsi, B- ja T-rakulise immuunsuse ja makrofaagide aktiivsuse langus.
Alumiinium pidurdab paljude vitamiinide ja mikroelementide omastamist – kaltsium, magneesium raud, vitamiin В6, askorbiinhape ja väävlit sisaldavad aminohapped; tekitab häireid fosfori, tsingi ja vase ainevahetuses.
Arseen kuulub niinimetatud „tioolsete* mürkide” hulka. (*tõlkija märkus: nende mürkidega – elavhõbe, plii, kaadmium, antimon, arseen jt – puutub inimene kokku nii tööl kui kodus. Mõndasid neist lisatakse ravimite koostisesse. Kõiki neid ühendab valikuline võimekus mõjutada sulfhüdrüülrühma (-SH) või tioolrühma kuuluvaid organismi makromolekule – esmaselt aga fermendid ja tesised valgulised struktuurid ja ka mõned aminohapped. Sulfhüdrüülrühma ühenditele omistatakse organismi elutegevust ja biokeemilisi protsesse toetav roll. Praegu on teada rohkem kui 100 fermenti, millede aktiivsust SH-grupi molekulides nende ainete poolt blokeeritakse. Sulfhüdrüülrühma kuuluvaid molekule seostatakse närviimpulsside liikumisega, kudede hingamisega, lihaste kokkutõmbamisega, rakumembraanide läbilaskvusega ja teiste tähtsaimate funktsioonidega. Just seepärast põhjustab SH-gruppide vastuvõtlikkus mürgistele ühenditele terve rea biokeemiliste protsesside blokeerimist või pidurdumist ja mis on vastavate mürgistuste aluseks. Allikas:http://www.telenir.net/himija/jady_i_protivojadija/p5.php )
Arseeni toksilise toime peamised ilmingud on: maksa funktsioonide blokeerimine, rasvhepatoos, veresoonte kahjustused (esmalt alajäsemetes – endoangiit), neerudes (nefropaatia) ja immuundefitsiit. Arseeni ladestumine suureneb, kui organismis on seleeni puudus.
Kaadmiumi loetakse toksiliseks (immuuntoksiliseks) elemendiks. Tema kogunemisel saab kõige esmalt kannatada veri, veresooned, kuseeritussüsteem (neerud) ja suguorganid (naistel ladestub kaadmium emakasse, meestel tekitab kaadmium munandite veresoonte isheemilisi kahjustusi). Paljud kaadmiumi ühendid on mürgised. Hakkab progresseeruma aneemia, mis on seotud raua imendumise langusega soolestikus ja erütrotsüütide lüüsiga. Tõuseb arteriaalne vererõhk. Kaadmiumi üleliigset ladestumist organismi põhjustab näiteks suitsetamine ja tsingi, seleeni ja vase defitsiit.
Plii mõjutab heemi ja globiini sünteesi, sekkudes porfüriinide ainevahetusse indutseerib erütrotsüütide membraanide defekte. Plii blokeerib hormoonide sünteesi ja valdab steriliseerivat toimet sugurakkudele (meeste viljatus). Toksiline toime avaldub hormonaal- ja endokriinregulatsiooni ning vereloome häirumises (aneemia). Plii ülekülluse (krooniline intoksikatsioon) peamisteks ilminguteks on: asteenia, anoreksia, progresseeruv neerupuudulikkus (nefropaatia), viljatus (spermatosoidide liikumis- ja viljastusvõime langus), impotentsus, vastupanuvõime langus nakkushaigustele (eriti lastel), kõrgenenud ärrituvus, tähelepanu kontsentreerumisvõime langus, depressioon, IQ langus, hüpertoonia, nefropaatia, isu kaotus, valud maos, käelaba lihaste düstroofia jne.
Raskemetallid ei allu organismi isepuhastusprotsessidele. Kahjuks, nii nagu mikroelementide puudus, antakse vanematelt edasi lastele ka raskemetallide mürgistus. Tsingi, vase, mangaani, kroomi ja räni defitsiit organismis tingib ainevahetusprotsesside häirumist ja sidekoe defekte (immuunpuudulikkus). Need faktorid soodustavad parasitaarseid infektsioone. Parasiidid vajavad soo jätkamiseks neidsamu mikroelemente ning nende saamise allikaks on inimese organism. Nii tekibki mikroelementide defitsiit organites ja kudedes. Pole harvad juhtumid, kus helmintide toksilis-allergiliste eritiste toimel häiruvad erinevad ainevahetusprotsessid ja tekivad häired seedesüsteemi töös. Niiviisi arenevad organismis välja tingimused „lipiidse düstressi sündroomi” tekkeks.
Kuidas toimub loomuliku lipiidse (rasvade) ainevahetuse häirumine? Entsüklopeedia ütleb, et kolesterool on steriinide esindaja ning täidab organismis väga tähtsat füsioloogilist funktsiooni. Kolesteroolist moodustuvad sapphapped, kortikosteroidsed hormoonid, suguhormoonid ja D3 vitamiin. Veres leidub kolesterooli erinevates ehituslikult erinevates vormides. Nad kannavad kõik ühistnimetajat – lipoproteiidid ehk lipiidide ja kolesterooli ühendid valgu molekulidega. Vereplasma lipoproteiidide moodustumine toimub maksas. Maksas sünteesitakse kolesteroolist sapphapped, mis on vajalikud rasvade emulgeerimiseks ja imendumiseks peensooles. Kõhunäärme fermentide koostoimel toimub rasvhapete vabanemine ning peale rasvade imendumist suunduvad need tagasi maksa (85% – 90% ulatuses) ja lülituvad taas sapi koostisesse. Ülejäänud 10% – 15% rasvhappeid koos kolesterooliga väljutatakse roojamassidega. Tekkiv defitsiit kompenseeritakse veres leiduva kolesterooli abil. Sel viisil kompenseeritakse loomulik rasvhapete ja kolesterooli kadu soolestikust veres oleva kolesterooliga (veresooned vabanevad liigsest kolesteroolist).
Kolesterooli ainevahetusmehhanism hakkab täpselt toimima kui taastada organismis tsingi, seleeni, mangaani, kroomi, vase ja räni tasakaal ja piisav varu. Nad reguleerivad ka selles protsessis osalevate organite – maks, sapipõis, kõhunääre, kilpnääre, soolestik, veresooned ja lümfisüsteem – tööd. Häire iga organi või organsüsteemi töös põhjustab „lipiidse düstressi sündroomi”, mis lõppkokkuvõttes viib kogu organismi haarava katastroofini. (L.V. Pogorelskaja, V.S. Bunov; Infektsioonsete haiguste kateeder, Venemaa Meditsiiniakadeemia diplomijärgse õppe osakond).
Soolestikus, kõhunäärmes, sapiteedes ja maksas parasiteerivad helmindid muudavad oma eritistega mao happesust, häirivad sapi nõristumist (düskinees, sapi seiskumine) ja tekitavad allergilisi reaktsioone erinevate tursete, soole seina põletike, allergiliste reaktsioonide näol. Aeglustub roojamasside väljutamine, soolestikku hakkavad tekkima kivid. Parasiidid suruvad alla maksa detoksikatsioonivõimet ja see annab parasiidi vastsetele võimalused tungida soolestikust veresoonkonda. Parasiitidega loovad sümbioose erinevad mikroorganismid ja seened ning seeläbi kahjustatakse immuunrakkude süsteemi (retikuloendoteliaalne süsteem), millised on suutelised muutuma makrofaagideks – bakterite-, mikroobide- jt. veres leiduvate mikroorganismide õgijateks. Sel viisil nõrgestatakse või lülitatakse välja organismi immuunne kaitse.
Mida me näeme, kui sapipõis ei tõmbu normaalselt kokku või sappi pole piisavalt? Vere üleküllastumist kolesterooliga! Kolesterool hakkab settima, edasi tekivad sapipõies kolesterooli kivid, sapideedes liiv ja mis lõppkokkuvõttes viib sapi hulga vähenemiseni. Sapi defitsiiti täheldatakse järgmiste seisundite puhul: sapipõie deformatsioon, sapiteede düskinees, sapikivi tõbi, 12-sõrmiksoole haavandtõbi, haavandiline koliit, krooniline gastriit, duodendiit, koletsüstiit, pankreatiit jt. seisundid. Sapp on võimas looduslik antiseptik. Kui sapipõis on laisk, eritub sappi vähe, ning toit soolestikus ei seedu korralikult. Mädanevad toidujäätmed ja krooniline kõhukinnisus on helmintide, algloomade, patogeensete bakterite ja viiruste arenguks väga soodne keskkond. Kui parasiidid on end sisse seadnud peensoolde annab see seedeprotsesside häirumisest märku erinevate urinate-korinatega, gaaside tekkega, kõhukinnisuse ja –lahtisusega. Kui sapi „steriliseerivad”omadused langevad jämesooles, põhjustab see mittevajalike mikroobide vohamist ja soolestiku normaalse mikrofloora tegevus surutakse alla (düsbakterioos) või hukkub see täielikult.
Helmindid eritavad oma elutegevuse käigus mürgiseid ainevahetusjääke – fenoolsed- ja formaldehüüdsed mürgid, mis viivad soolestikus kasuliku mikrofloora tasakaalust välja. Soolestik asub tootma toksiine, mis imenduvad organismi sisekeskkonda ja maks koormatakse nende neutraliseerimisega üle.
Sel viisil on tehtud kindlaks, et stress, infektsioonid, raskemetallid ja keemilised ravimid tekitavad organismis toksilist stressi ning see põhjustab loomuliku kolesterooli ainevahetusmehhanismi lagunemise. Suure tihedusega lipoproteiidid – „kasulik kolesterool” – on võimeline neutraliseerima veres olevaid toksiine ja raskemetalle olukorras, kus neid satub organismi suurenenud koguses ja ta kulub kiiresti. Kui organismis on mikroelementide defitsiit, siis „hea kolesterool” ei taastu ja tõuseb „halva kolesterooli” – madala tihedusega lipoproteiidide nivoo.
Antioksüdantse toimega mikroelementide –vask, tsink, mangaan – defitsiit aktiveerib vabad radikaalid, mis kutsuvad esile lipiidide peroksüdatsiooni ja lõhutakse rakkude antioksüdantne kaitse.
Arvestades „lipiidse düstressi sündroomi” arengumehhanismi ja tekkepõhjuste mitmekesisust on teadlased koostanud lipiidse ainevahetushäirega seotud haiguste ravi ja profülaktika strateegia:
Arseen kuulub niinimetatud „tioolsete* mürkide” hulka. (*tõlkija märkus: nende mürkidega – elavhõbe, plii, kaadmium, antimon, arseen jt – puutub inimene kokku nii tööl kui kodus. Mõndasid neist lisatakse ravimite koostisesse. Kõiki neid ühendab valikuline võimekus mõjutada sulfhüdrüülrühma (-SH) või tioolrühma kuuluvaid organismi makromolekule – esmaselt aga fermendid ja tesised valgulised struktuurid ja ka mõned aminohapped. Sulfhüdrüülrühma ühenditele omistatakse organismi elutegevust ja biokeemilisi protsesse toetav roll. Praegu on teada rohkem kui 100 fermenti, millede aktiivsust SH-grupi molekulides nende ainete poolt blokeeritakse. Sulfhüdrüülrühma kuuluvaid molekule seostatakse närviimpulsside liikumisega, kudede hingamisega, lihaste kokkutõmbamisega, rakumembraanide läbilaskvusega ja teiste tähtsaimate funktsioonidega. Just seepärast põhjustab SH-gruppide vastuvõtlikkus mürgistele ühenditele terve rea biokeemiliste protsesside blokeerimist või pidurdumist ja mis on vastavate mürgistuste aluseks. Allikas:http://www.telenir.net/himija/jady_i_protivojadija/p5.php )
Arseeni toksilise toime peamised ilmingud on: maksa funktsioonide blokeerimine, rasvhepatoos, veresoonte kahjustused (esmalt alajäsemetes – endoangiit), neerudes (nefropaatia) ja immuundefitsiit. Arseeni ladestumine suureneb, kui organismis on seleeni puudus.
Kaadmiumi loetakse toksiliseks (immuuntoksiliseks) elemendiks. Tema kogunemisel saab kõige esmalt kannatada veri, veresooned, kuseeritussüsteem (neerud) ja suguorganid (naistel ladestub kaadmium emakasse, meestel tekitab kaadmium munandite veresoonte isheemilisi kahjustusi). Paljud kaadmiumi ühendid on mürgised. Hakkab progresseeruma aneemia, mis on seotud raua imendumise langusega soolestikus ja erütrotsüütide lüüsiga. Tõuseb arteriaalne vererõhk. Kaadmiumi üleliigset ladestumist organismi põhjustab näiteks suitsetamine ja tsingi, seleeni ja vase defitsiit.
Plii mõjutab heemi ja globiini sünteesi, sekkudes porfüriinide ainevahetusse indutseerib erütrotsüütide membraanide defekte. Plii blokeerib hormoonide sünteesi ja valdab steriliseerivat toimet sugurakkudele (meeste viljatus). Toksiline toime avaldub hormonaal- ja endokriinregulatsiooni ning vereloome häirumises (aneemia). Plii ülekülluse (krooniline intoksikatsioon) peamisteks ilminguteks on: asteenia, anoreksia, progresseeruv neerupuudulikkus (nefropaatia), viljatus (spermatosoidide liikumis- ja viljastusvõime langus), impotentsus, vastupanuvõime langus nakkushaigustele (eriti lastel), kõrgenenud ärrituvus, tähelepanu kontsentreerumisvõime langus, depressioon, IQ langus, hüpertoonia, nefropaatia, isu kaotus, valud maos, käelaba lihaste düstroofia jne.
Raskemetallid ei allu organismi isepuhastusprotsessidele. Kahjuks, nii nagu mikroelementide puudus, antakse vanematelt edasi lastele ka raskemetallide mürgistus. Tsingi, vase, mangaani, kroomi ja räni defitsiit organismis tingib ainevahetusprotsesside häirumist ja sidekoe defekte (immuunpuudulikkus). Need faktorid soodustavad parasitaarseid infektsioone. Parasiidid vajavad soo jätkamiseks neidsamu mikroelemente ning nende saamise allikaks on inimese organism. Nii tekibki mikroelementide defitsiit organites ja kudedes. Pole harvad juhtumid, kus helmintide toksilis-allergiliste eritiste toimel häiruvad erinevad ainevahetusprotsessid ja tekivad häired seedesüsteemi töös. Niiviisi arenevad organismis välja tingimused „lipiidse düstressi sündroomi” tekkeks.
Kuidas toimub loomuliku lipiidse (rasvade) ainevahetuse häirumine? Entsüklopeedia ütleb, et kolesterool on steriinide esindaja ning täidab organismis väga tähtsat füsioloogilist funktsiooni. Kolesteroolist moodustuvad sapphapped, kortikosteroidsed hormoonid, suguhormoonid ja D3 vitamiin. Veres leidub kolesterooli erinevates ehituslikult erinevates vormides. Nad kannavad kõik ühistnimetajat – lipoproteiidid ehk lipiidide ja kolesterooli ühendid valgu molekulidega. Vereplasma lipoproteiidide moodustumine toimub maksas. Maksas sünteesitakse kolesteroolist sapphapped, mis on vajalikud rasvade emulgeerimiseks ja imendumiseks peensooles. Kõhunäärme fermentide koostoimel toimub rasvhapete vabanemine ning peale rasvade imendumist suunduvad need tagasi maksa (85% – 90% ulatuses) ja lülituvad taas sapi koostisesse. Ülejäänud 10% – 15% rasvhappeid koos kolesterooliga väljutatakse roojamassidega. Tekkiv defitsiit kompenseeritakse veres leiduva kolesterooli abil. Sel viisil kompenseeritakse loomulik rasvhapete ja kolesterooli kadu soolestikust veres oleva kolesterooliga (veresooned vabanevad liigsest kolesteroolist).
Kolesterooli ainevahetusmehhanism hakkab täpselt toimima kui taastada organismis tsingi, seleeni, mangaani, kroomi, vase ja räni tasakaal ja piisav varu. Nad reguleerivad ka selles protsessis osalevate organite – maks, sapipõis, kõhunääre, kilpnääre, soolestik, veresooned ja lümfisüsteem – tööd. Häire iga organi või organsüsteemi töös põhjustab „lipiidse düstressi sündroomi”, mis lõppkokkuvõttes viib kogu organismi haarava katastroofini. (L.V. Pogorelskaja, V.S. Bunov; Infektsioonsete haiguste kateeder, Venemaa Meditsiiniakadeemia diplomijärgse õppe osakond).
Soolestikus, kõhunäärmes, sapiteedes ja maksas parasiteerivad helmindid muudavad oma eritistega mao happesust, häirivad sapi nõristumist (düskinees, sapi seiskumine) ja tekitavad allergilisi reaktsioone erinevate tursete, soole seina põletike, allergiliste reaktsioonide näol. Aeglustub roojamasside väljutamine, soolestikku hakkavad tekkima kivid. Parasiidid suruvad alla maksa detoksikatsioonivõimet ja see annab parasiidi vastsetele võimalused tungida soolestikust veresoonkonda. Parasiitidega loovad sümbioose erinevad mikroorganismid ja seened ning seeläbi kahjustatakse immuunrakkude süsteemi (retikuloendoteliaalne süsteem), millised on suutelised muutuma makrofaagideks – bakterite-, mikroobide- jt. veres leiduvate mikroorganismide õgijateks. Sel viisil nõrgestatakse või lülitatakse välja organismi immuunne kaitse.
Mida me näeme, kui sapipõis ei tõmbu normaalselt kokku või sappi pole piisavalt? Vere üleküllastumist kolesterooliga! Kolesterool hakkab settima, edasi tekivad sapipõies kolesterooli kivid, sapideedes liiv ja mis lõppkokkuvõttes viib sapi hulga vähenemiseni. Sapi defitsiiti täheldatakse järgmiste seisundite puhul: sapipõie deformatsioon, sapiteede düskinees, sapikivi tõbi, 12-sõrmiksoole haavandtõbi, haavandiline koliit, krooniline gastriit, duodendiit, koletsüstiit, pankreatiit jt. seisundid. Sapp on võimas looduslik antiseptik. Kui sapipõis on laisk, eritub sappi vähe, ning toit soolestikus ei seedu korralikult. Mädanevad toidujäätmed ja krooniline kõhukinnisus on helmintide, algloomade, patogeensete bakterite ja viiruste arenguks väga soodne keskkond. Kui parasiidid on end sisse seadnud peensoolde annab see seedeprotsesside häirumisest märku erinevate urinate-korinatega, gaaside tekkega, kõhukinnisuse ja –lahtisusega. Kui sapi „steriliseerivad”omadused langevad jämesooles, põhjustab see mittevajalike mikroobide vohamist ja soolestiku normaalse mikrofloora tegevus surutakse alla (düsbakterioos) või hukkub see täielikult.
Helmindid eritavad oma elutegevuse käigus mürgiseid ainevahetusjääke – fenoolsed- ja formaldehüüdsed mürgid, mis viivad soolestikus kasuliku mikrofloora tasakaalust välja. Soolestik asub tootma toksiine, mis imenduvad organismi sisekeskkonda ja maks koormatakse nende neutraliseerimisega üle.
Sel viisil on tehtud kindlaks, et stress, infektsioonid, raskemetallid ja keemilised ravimid tekitavad organismis toksilist stressi ning see põhjustab loomuliku kolesterooli ainevahetusmehhanismi lagunemise. Suure tihedusega lipoproteiidid – „kasulik kolesterool” – on võimeline neutraliseerima veres olevaid toksiine ja raskemetalle olukorras, kus neid satub organismi suurenenud koguses ja ta kulub kiiresti. Kui organismis on mikroelementide defitsiit, siis „hea kolesterool” ei taastu ja tõuseb „halva kolesterooli” – madala tihedusega lipoproteiidide nivoo.
Antioksüdantse toimega mikroelementide –vask, tsink, mangaan – defitsiit aktiveerib vabad radikaalid, mis kutsuvad esile lipiidide peroksüdatsiooni ja lõhutakse rakkude antioksüdantne kaitse.
Arvestades „lipiidse düstressi sündroomi” arengumehhanismi ja tekkepõhjuste mitmekesisust on teadlased koostanud lipiidse ainevahetushäirega seotud haiguste ravi ja profülaktika strateegia:
viiruste, bakterite ja helmintide vastane toime – mangaan, vask, kroom, jood, räni ja looduslikud kibe-ained;
toksiinide väljutamine ja neutraliseerimine – tsink, seleen, inuliin;
maksa funktsioonide taastamine ja sapierituse ja –moodustumise taastamine (biliaarse düsfunktsiooni kõrvaldamine) – seleen, tsink, mangaan, kroom inuliin, taimsed toonikud;
kolesterooli ja rasvhapete imendumise pidurdamine, kolesterooli ja triglütseriidide sünteesi pidurdamine, kolesterooli väljutamise parandamine läbi soolestiku seinte kokkutõmbefunktsioonide parandamise – kroom, inuliin, pektiinid;
veresoonte seinte kahjustuste likvideerimine ja -ennetamine (endoteliaalse düsfunktsiooni kõrvaldamine) – seleen, vask, tsink, mangaan, kroom, räni, antioksüdandid;
lipiidide peroksüdatsiooni protsesside vähendamine ja vereplasma antioksüdantse aktiivsuse tõstmine eesmärgiga hoida rakumembraane kahjustuste eest – seleen, tsink, mangaan, räni, fütontsiidid;
soolestiku mikrofloora korrigeerimine – bifidogeenne toime individuaalsete lakto- ja bifidobakterite kasvu soodustamiseks – inuliin, tsink, seleen, vask, mangaan;
mikroelementide defitsiidi likvideerimine.
toksiinide väljutamine ja neutraliseerimine – tsink, seleen, inuliin;
maksa funktsioonide taastamine ja sapierituse ja –moodustumise taastamine (biliaarse düsfunktsiooni kõrvaldamine) – seleen, tsink, mangaan, kroom inuliin, taimsed toonikud;
kolesterooli ja rasvhapete imendumise pidurdamine, kolesterooli ja triglütseriidide sünteesi pidurdamine, kolesterooli väljutamise parandamine läbi soolestiku seinte kokkutõmbefunktsioonide parandamise – kroom, inuliin, pektiinid;
veresoonte seinte kahjustuste likvideerimine ja -ennetamine (endoteliaalse düsfunktsiooni kõrvaldamine) – seleen, vask, tsink, mangaan, kroom, räni, antioksüdandid;
lipiidide peroksüdatsiooni protsesside vähendamine ja vereplasma antioksüdantse aktiivsuse tõstmine eesmärgiga hoida rakumembraane kahjustuste eest – seleen, tsink, mangaan, räni, fütontsiidid;
soolestiku mikrofloora korrigeerimine – bifidogeenne toime individuaalsete lakto- ja bifidobakterite kasvu soodustamiseks – inuliin, tsink, seleen, vask, mangaan;
mikroelementide defitsiidi likvideerimine.
Kliinilised uuringud „Lipiidse metabolismi häirumise korrigeerimise kompleksprogramm„ viidi läbi Venemaa Meditsiiniakadeemia juures asuvas arstide diplomijärgse täiendõppe nakkushaiguste kateedri teadlaste poolt, meditsiinidoktor L.V.Pogorelski juhtimisel. Uuringu eesmärgiks oli kindlaks teha lipiidse (rasvade) ainevahetusmehhanismi toimimine ning leida füsioloogilised võimalused selle taastamiseks. Hindamaks lipiidse metabolismi häireid, viidi katsegruppides läbi järgmised biokeemilised uuringud: madala- ja kõrge tihedusega lipoproteiidide kolesterooli- ja triglütseriidide üldine sisaldus vereplasmas, enterogeensuse koefitsient; glükoosi ja hemoglobiini tase; lipiidide peroksidaasi ja antioksüdantse süsteemi aktiivsus, C-reaktiivse valgu sisaldus.
Terapeutilist efektiivust hinnati patoloogiliste sündroomide regressiivsuse ja biokeemiliste ning hematoloogiliste näitajate muutuste järgi. Kontrollanalüüsid võeti 1., 2., 3. ja 4. kuu möödudes. Peale kuuri läbimist viidi läbi kliiniliste näitajate analüüs, mis tõi esile kolesterooli metabolismi kliiniliste ilmingute positiivse dünaamika.
Laboratoorsete andmete analüüs näitas, et naturaalsete bioloogiliselt aktiivsete ainete, naturaalsete mikroelementide ja antioksüdantsete ühendite kompleksid on võimelised toimima väga erinevatele lipiidse ainevahetuse mehhanismidele ja sõlmedele, mis võimaldab kupeerida: „lipiidse düstressi sündroomi”, häiritud seedeprotsessi sündroomi, vähendada intoksikatsioone, parandada vere näitajaid ja tõsta haigete üldist elukvaliteeti ning viib kolesterooli taseme loomuliku normaliseerumiseni.
Sel viisil on saadud teaduslik alus printsipiaalselt uuele lähenemisele haiguste ravile ja profülaktikale, mis on esile kutsutud lipiidse metabolismi häirumise poolt.
Kõikidele on vajalikud regulaarsed profülaktilised kuurid vähemalt 1-2 korda aastas. Selleks on loodud antiparasitaarne tervistav kompleks – Riol. Feek, Lastonde ja Laponte. NB! Lastonde ja Laponte sisaldavad hüdrolüüsitud piimavalku! Leia alternative!
Terapeutilist efektiivust hinnati patoloogiliste sündroomide regressiivsuse ja biokeemiliste ning hematoloogiliste näitajate muutuste järgi. Kontrollanalüüsid võeti 1., 2., 3. ja 4. kuu möödudes. Peale kuuri läbimist viidi läbi kliiniliste näitajate analüüs, mis tõi esile kolesterooli metabolismi kliiniliste ilmingute positiivse dünaamika.
Laboratoorsete andmete analüüs näitas, et naturaalsete bioloogiliselt aktiivsete ainete, naturaalsete mikroelementide ja antioksüdantsete ühendite kompleksid on võimelised toimima väga erinevatele lipiidse ainevahetuse mehhanismidele ja sõlmedele, mis võimaldab kupeerida: „lipiidse düstressi sündroomi”, häiritud seedeprotsessi sündroomi, vähendada intoksikatsioone, parandada vere näitajaid ja tõsta haigete üldist elukvaliteeti ning viib kolesterooli taseme loomuliku normaliseerumiseni.
Sel viisil on saadud teaduslik alus printsipiaalselt uuele lähenemisele haiguste ravile ja profülaktikale, mis on esile kutsutud lipiidse metabolismi häirumise poolt.
Kõikidele on vajalikud regulaarsed profülaktilised kuurid vähemalt 1-2 korda aastas. Selleks on loodud antiparasitaarne tervistav kompleks – Riol. Feek, Lastonde ja Laponte. NB! Lastonde ja Laponte sisaldavad hüdrolüüsitud piimavalku! Leia alternative!
Tõlkinud: Mati Rebane / www.heatunde.eu
