Kõik need põhjused, pluss aeg, mõjutavad meie tervist.

Tekib küsimus: Miks siis ravitakse inimest valest otsast? Kui te pöördute arsti poole aneemia kahtlusega, siis soovitab arst teil tarbida rauapreparaate, süüa õunu, toorest maksa. Kuigi maksa ei tohiks mingil juhul toorelt süüa! Maks on looma kõige saastunum koht, eriti tänapäeval. Temasse on ladestunud mürgid, antibiootikumid, hormoonid. Loom viiakse tapamajja tavaliselt siis, kui tast ei ole enam, näiteks, lüpsilehma. Järelikult on tervis läbi. Looma tervis ütleb üles siis, kui maks on läbi. Veel soovitab arst teil süüa granaatõunu, peeti või tema mahla, punast kalamarja. Viimast ei tohiks jälle süüa, sest punanse kalamarjaga saate paraja portsu formaldehüüdi. Nagu me teame, siis looduses imesid ei ole – kalamari ei säilu niisama. Võetakse E236, mida kasutatakse välitingimustes tahke kütusena (Tõlk. nn “kuiv piiritus”) ehk urotropiin. Kallatakse marja peale, lisatakse sidrunhapet. Happelises keskkonnas muutub urotropiin formaldehüüdiks. Viimane on aine, milles balsameerime laipu, et nad säiluks kaua-kaua…..
Aneemia korral oleks vaja süüa värsket kalamarja. Muretseda, sügavkülmutada väikeste portsjonitena, et saaks iga päev võtta lusikatäie. Aneemia – see on tõsine haigus. Eriti, kui see esineb lapsel. Kui me hakkame nüüd tema verd formaldehüüdiga hoopis lõhustama, siis patsient võib kätte ära surra, mis ei ole kahjuks haruldane. Liha me võime suitsutada, kuivatada, soolata, aga kalamari ei kannata midagi taolist ega taha säiluda. Kamtšatkal süüakse ainult külmutatud kalamarja. Kui külmutatud marja kuskilt võtta pole, siis parem teda üldse mitte tarbida. Lusikatäiest ei saa loomulikult mingit mürgitust, kuid aneemia korral soovitab arst süüa teil 50 g marja päevas.
See, kuidas arstid teid ravivad, ei too paranemist mitte üks raas. Miks? Sellepärast, et tilgutiga lisatakse teile verre 0,9% naatriumkloriidi, milles on askorbiinhapet ning vereplasmat asendavad lahused, et veri väga lahjaks ei muutuks. Ning siis tehakse ka vereülekannet.
Me kontrollisime verejaamas doonoritelt saadud verd. Vaatlesime seda mikroskoobis. Kui me näitaks seda inimesele, kes vajab vereülekannet, ja seletaks, mida ta mikrskoobis näeb, siis sureks patsient juba enne vereülekannet šoki kätte ära.
Ma juba mainisin, et veres on kõike: usse, baktereid, seeni. Inimesel on niigi halb olla, ja nüüd kallatakse talle veel lisaks verre võõraste parasiitide- ja seenerikast verd…. ma ei tea, kas mujal maailmas kontrollitakse doonorite veres midagi erilist, kuid mitte meie maal (Tõlk. Venemaal) peale Botkini-tõve, ei uurita midagi verest. Neil ei ole isegi mingeid diagnostikameetodeid! Kui te veel rinnapiima koostist näeks, siis kukuksite pikali! See kihab seentest, bakteritest ja ussidest. Me üritame aina rohkem õpetada välja arste tavalist mikroskoopi kasutama. See on parim, lihtsaim ja kättesaadavaim vahend. Selline mikroskoop võiks olla iga arsti kabinetis ning ta võiks kohe vaadelda patsiendi verd, ja näidata ka patsiendile, mis ta veres on. Siin ei ole midagi keerulist, väga lihtne on seda näidata kohe kuvari ekraanil.
Veri, mis tehakse luuüdis, on steriilne. Sellest räägib terve maailmateadus. Aga ärge öelge arstile, et veri ei ole steriilne! “Veri on steriilne”, – nii leppisid kokku kogu maailma arstid. Kui te väidate meil (Tõlk. Venemaal) arstile, et veri ei ole steriilne, siis ta ütleb kohe, et te olete Coral Club’i liige. Miks nad nii väga vihkavad meie klubi? Sellepärast, et meie väidame, et veres elavad parasiidid. Miks arstid ei usu, et veres elavad parasiidid? NAD EI OLE NEID LIHTSALT NÄINUD! Seda koolis ei õpetata, ja neile ei näidata. Seepärast hakatakse sellist inimest, kes väidab vastupidist, kohe ründama.
Kuidas suudab luuüdi toota 5,5 liitrit verd? Seda leidub ju ainult käte ja jalgade toruluudes. Kus teda siis veel toodetakse? Miskit on siin teistmoodi…
Vere eluiga on 2-3 kuud. Järgmine küsimus: Kas loomad põevad aneemiat? Jah, loomulikult põevad. Kõik loomad sünnitavad, tähendab, on ka verekadu. Aga millega nad end ravivad? Kuidas lehm end ravib? Ta kindlasti ei söö toorest maksa, keegi ei süsti talle lihastesse rauapreparaati ega kostita teda granaatõuntega. Järelikult on olemas mingi taastumismehhanism ka ilma arsti sandistava abita. Maa peal elab umbes 96 000 elukat. Kõik kaotavad verd. Loom sureks ju lihtsalt ära, kui ta ei suudaks taastada oma vere hulka. Kui te jälgite koera, kellel on kuupuhastus, siis näete, et ta nuhib taimede sees, ja sööb midagi. Peremees püüab koera takistada, keelab, sest arvab söövat mingit rämpsu. Tegelikult otsis koer kindlat taime ja sõi seda. Kui teil kasvab kodus mingi taim, millest koerale tundub abi olevat, siis ta selle ka ära sööb. Mitte ulakusest või igavusest. Need loomad, kellele ei võimaldata süüa taimi, alati põevad: Nad on loiud ja kurtunud. Kohe, kui nad pääsevad “karjamaale”, nende karv hakkab läikima ja aneemia taandub.
Suures Meditsiini Entsüklopeedias on informatsioon, et hemoglobiin koosneb 514-st aminohappest, mis on “rõngasse tõmbunud” ja neljast raua aatomist. Ning seda nimetatakse klorofülliks. Roheliste taimede klorofüll.
Kui aga on 514 aminohapet ja neli koobalti aatomit, siis nimetatakse seda vitamiin B12. Kõik arstid teavad, et kui inimesel on aneemia, siis tuleb määrata B12. Ilma selle vitamiinita vereloomet ei toimu. Hemoglobiini ei sünteesita meie kehas. Kas me saame seda kuskilt varuda? Saame – klofofüllist. Rohelistest taimedest. Ärge arvake nende hulka kurki ja rohelist paprikat. Lehed! Peedi ja porgandi pealsed, näiteks. Kahjuks on 95% maailma klorofüllist end meie eest surmavalt kaitsnud. Mõnda taime ei suuda me süüa ka tema okkalisuse tõttu. Samas tomati lehed haisevad ebameeldivalt. Nõges ajab meid eemale torkides. Enamuste puude lehed on ka meile vastuvõetamatud. Loodus kaitseb ennast. Mitte ainult inimeste, vaid ka loomade eest.
Kogu sellest klorofüllist on meile kättesaadavad vaid 3%: petersell, seller, salat, spinat, roheline sibul, roheline küüslauk, peedi- ja porgandipealsed, merikapsas, kinza, hapuoblikas, till, kapsas, siis, kui ta on tõesti roheline). Kõik loetletu on kas kibe, mõru, teravamaitseline või meie jaoks mõistetamatu, mida justkui palju ei sööks. Looduses ongi kogu klorofüll sedasi jaotatud, et kõigile jaguks. Kitsel on oma karjamaa, lehmal oma, ja inimesel oma. Muidu tekiks konkurents. Hiinlastel on 50 erinevat salatiliiki. Nad kultiveerivad aastatuhandeid juba salateid. Salatilehed ongi klorofüll.
Kui palju meie lapsed söövad ülalloetletust? Aga alla aasta vanustest? Kui nad on rinnalapsed, siis saavad poole aasta jooksul seda klorofülli, mis ema on varunud. Rinnapiimas leidub palju vajalikku, kuid seal ei ole hemoglobiini. Päeva jooksul peaks sööma vähemalt 300 g rohelist. Spirulina sisaldab ka palju puhast klorofülli lisaks rauale ja aminohapetele. Spirulinat peaks tarbima kõik inimesed, kelle hemoglobiin on alla 130. Lapsed peaksid tarbima seda samuti pidevalt 2-3 tabletti päevas. Klorofülli poolest rikkad on Roheline Kuld (Green Gold), Lutsern (Alfa Alfa), Rohelisest Rohelisem (GreenGreen).
Inimestele tuleb seletada, mis on aneemia
See tekib näiteks peale pikemat antibiootikumiravi. Terve erütrtsüüt elab 127 päeva, haige 12 päeva. Seleen pikendab erütrotsüütide eluiga. Me peame armastama oma verd! Äädikas on üks enim verd lõhustavaid aineid! Samuti mõjub kehvalt soolvesi (Tõlk. kindel mõiste, näiteks kurkide soolamise vesi). Hematogeen on keedetud pulli veri. Meie kehas on piisavalt rauda. Teda tuleb taastada vaid verekaotuse korral. Tegelikult vajab organism oluliselt rohkem hoopis aminohappeid.
Mis veel sisaldub veres peale erütrotsüütide? Leukotsüüdid. See on meie immuunsus. Need on makrofaagid, lümfotsüüdid, eosinofiilid jpm. Eksisteerib üks leukotsüüt, mis elab veres ja lümfis ning jalutab kogu territooriumil. Kui ta läheb rakku, siis ta on rakuline. Kui tuli tagasi kudedesse, siis koeline. Kui läks verre, siis humoraalne. Aga võib ka olla üldine. Meditsiinis on kõik üksteisel juba “ajud nii krussi keeranud”, et keegi ei tea enam, mis on tegelikult immuunsus…..
Immuunsus – see on leukotsüüt, kes jahib võõrkehasid: bakteried, viiruseid, seeni
Inimese kehas ei suuda ükski võõrkeha kohaneda ega “sisse elada”. Ema üsas areneb loode, kellel absoluutselt puudub immuunsus: programm ei ole käivitunud, “diskett on tühi”. Kui see lülituks sisse kasvõi sekundiks, siis ema ihu viskaks loote enda kaitseks koheselt välja: muidu hakkaks lapse veri ema vere peale “jahti pidama”. Tegelikult toimuks abort sellepärast, et tugevam jääb peale. Seega sünnib laps siia ilma immuniteedita. Peale sünnitust annab ema lapsele ternespiima, ja selle kaudu ka immuniteedi. Alles siis, kui ta on ema ihust väljas. Kui immuniteet lülituks enne sisse, siis “võõrkehast” kohe loobutaks. Need lapsed, kes ei saa ternespiima, ja hiljem ka rinnapiima, ei saa immuniteediprogrammi täielikult. Nad põevad tunduvalt rohkem.
Kõige huvitavam on see, et me oleme nii ehitatud, et meis ei kordu midagi. Isegi kaks rakku ei ole identsed. Iga võõrrakk, mis meie sisse satub, saab hävitatud. Vereülekandel samuti. Kõik erütrotsüüdid, mis me doonorilt saime, hävitatakse, kuid natukese aja pärast: siis, kui keha on sutsu kosunud. 95% inimestest, kellele on siirdatud süda või neerud, on surnud. Need, kes ellu jäävad, võtavad elu lõpuni hormoone. Hormoonid on need ained, mis lõhuvad immuunsüsteemi. Lõhustavad just leukotsüüte, kes jälgivad, kui palju on vaja toota antikehasid, hävitamaks baktereid, viiruseid, seeni ja võõrkehasid. Kui inimesele on siirdatud neer, siis leukotsüüdid hakkaks kohe luurama “võõrkeha” ümber, et leida parim moodus, kuidas seda lahustada. See on kehavõõras, sest teda ei sünteesita kehas. Nii kaua, kui suudab vastu pidada see neer ilma regenereerumata, nii kaua elab ka inimene…..
Nüüd on moodi läinud endale platsentarakkude siirdamine noorendamise eesmärgil. Ärge jumala pärast sellist rumalust tehke! See on teie organismi jaoks võõrkeha. Meie kehas on kindel teave, blokk. Näiteks me sööme sealiha. Kui sealiha siseneks meie kehasse valgu näol, siis meile kasvaksid külge saba, kärss ja harjased. Kuid meie fermendid lõhustavad valgud aminohapeteks, ja alles need osised lastakse edasi verre. Soolestikus on aga meil kõdunev, mädanev, roiskuv, pulbitsev mass, mis sisaldab igasugust jama….
Süüa – see ei tähenda pista suhu
Süüa – tähendab pista verre, kudedesse ja rakku
Kõik, mis me panime suhu, käärib, roiskub, kobrutab ja liigub vaikselt mööda 12-meetri pikkust teekonda. Õnneks mitte kõik ei imendu meile verre, õnneks vaid ligikaudu viis protsenti….
Mida vähem me sööme, seda paremini töötavad fermendid. Mida tõhusamalt töötavad fermendid, seda rohkem omastub aminohappeid. Mida rohkem omastub aminohappeid, seda vähem tahab inimene süüa. Tekib kinnine ring.
Inimese organism on loodud aluseliseks. Aksioom: vere pH = 7,43. mitte kunagi, mitte ühelgi inimrassil ei saa olema teistsuguste verd. Mis asi on pH? Teaduses mõõdetakse pH väärtusi 0-14. Seda skaalat nimetatakse pH (Tõlk. Viitab tahvlile, kus on skaala 0-14, vesinikeksponent) – see näitab vesiniku kontsentratsiooni.
Happeline on kuni seitse, ja leeliseline ülespoole seitseT. Neutraalne = 7. Vesi jaguneb kaheks osiseks: OH- ja H+. Kui vesinik hakkaks peale tungima, siis ta hävitaks kõik. Näiteks, Cosa Nostra võtab inimese laiba ja asetab ta väävelhappesse. Mõne aja pärast laipa enam ei ole, st keha on lagunenud aatomiteks. Kui lihatükk kasta äädikasse, siis tema pealmine kiht lahustaub – hävineb valk. Kui Coca-Cola’sse panna tükk toorest maksa, siis kolme tunni pärast seda enam ei ole. Kui panete küünetüki, siis kolme päeva pärast on see kadunud. Kui panete hamba, siis läheb aega nädala jagu. Meie veri on kergelt aluseline -7,43, ja see on aksioom. 7,1 – surm. Happelised joogid lõhuvad meie verd ja organismi. Sellepärast ei lase veeni keegi happelist vedelikku, vaid 0,9% naatriumkloriidi. Nüüd kujutleme, et te joote Coca-Cola’t. Makku paisatakse organismi kaitseks kohe suurtes kogustes neli aluselist mineraali: kaltsium, magneesium, kaalium ja naatrium – happe neutraliseerimiseks. Kust võetakse kaltsium? Luudest, küüntest, juustest, hammastest, sidemetest. Naatrium võetakse toidust. Magneesium võetakse lihastest, soontest ja toidust. Kaalium võetakse samuti soontest, neerudest ja toidust.
Kõik haigused saavad alguse organismi hapendumisest. Kahjuks enamus, mida me sööme ja joome, on happelised: liha, kala, munad, kali, kohv, kompott, mineraalvesi. Leeliselised on banaan, värskelt pressitud sidrunimahl 10 minuti jooksul. Kui me tuleme koju näljastena ja võtame külmikust värsket külmutatud lõhet ja hakkame sööma…. Palju me suudaks seda süüa? Ehk 50 g. Kui aga soolast? Siis kindlasti rohkem. Mida me siis sööme: lõhet või soola? Me reageerime mitte lõhele, vaid soolale (naatrium). Me vajame naatriumi selleks, et saada aluselisemaks. Seepärast kõik armastavadki kala ja õlut. Õlu annab aluselist reaktsiooni. Kui tahate süüa vähem, siis ärge lisage ei sola ega suhkrut – toit ei lähe lihtsalt suust alla. Kuid seejuures muutub keha happeliseks. Soola peaks panema otse keele peale.
Üks suurimaid pettusi maailmas on sool
Me võtame söögiks mittekõlblikud asjad ja anname neile ligipääsu. Kui naatrium saab organismis otsa, siis inimene hapneb ja sureb. See on ainuke võimalus säilitada puhver. Kui tahate kaalus alla võtta, siis sööge enne magamaminekut tükk soolata liha. Kehas peab olema happe ja leelise tasakaal: nii palju, kui sõid happelist, pead ka sööma aluselist! Idamaades seda balanssi ka jälgitakse. Jaapanlastel on välja rehkendatud: kuipalju riisi ja kuipalju kala. Tõeline sojakaste on hoopis soolavaba, sest sinna lisatakse erilised vürtsid. Jaapanlastel soola ei ole.
Veres on hormoonid – suur kogus valku
Näiteks hormoon adrenaliin. See on hormoon, mida toodavad neerud. Seda nimetatakse “hirmuhormooniks”. Kujutleme, et looma ähvardatakse – talle tahetakse kallale tungida. Tänu adrenaliinile kohe paraneb kuulmine, nägemine, ja karv tõuseb turri, et “kopsakam välja näha”. Selle hormooni toime peab ajama vere perifeeriast keskele – ajju, südamesse. Loom peab olema valmis kiirelt põgenema. Kuid looduses on kõik ratsionaalne. Kui koera ehmatada, siis ta “pissib püksi” ja adrenaliin väljub. Kui ta ehmus, aga ei põgenenud, vaid ründas ehmatajat ja hammustas teda, siis väljub hormoon sülje kaudu.
Inimeses toimuvad kõik reaktsioonid samamoodi, kuid välja midagi ei tule. Kui inimest ehmatati, siis ta peaks kiirelt pissima, higistama või korralikult nutma. Teisiti adrenaliinist vabaneda ei ole võimalik. See, kes on “kange” ja ei nuta, see mürgitab end adrenaliiniga “täie rauaga”. (Tõlk. Selgituseks adrenaliini toime kohta, et te aru saaks, MIKS ta on kahjulik. Kui ta paisati verre, siis nahast läheb veri ära lihastesse – põgenemine. Nahk ise peab olema suht veretu vigastuste tekkimise juhuks, et ära hoida verekaotust. Südametöö kiireneb – kahjulik südamele. Tõusevad vererõhk ja veresuhkru tase, sest maks teeb glükogeenist glükoosi, et lihased saaks energiat põgenemiseks. Adrenaliin nõrgestab immuunsüsteemi – seega pidevad adrenaliinipursked verre alandavad meie vastupanuvõimet ja stressis inimesed on tõesti ka sagedamini haiged).
Parim stressivastane vahend on korallkaltsium (Coral Mine) 50-kraadisesse vette puistatuna. See paneb inimese kiirelt higistama. Tavaliselt antakse inimestele rahustamiseks jahedat või külma vett, kuid see on vale. On vaja võimsat energeetikat, et tekitada higistamine. Ükski vesi ei tungi aga enne verre, kui ta ei ole soojenenud vähemalt 36 kraadi. Sellisel puhul oleks vaja anda mitte klaas vett, vaid pool liitrit sooja vett ning see tuleks ära juua lonkshaaval 15 minuti jooksul. Toimub tohutu higistamine, ja inimene rahuneb kiiresti. See on kõik ammu järgi proovitud ja tõestatud. Täiesti mõttetu on anda konjakit. Vat sulle hormoonid. Me tunneme 25 hormooni, aga neid on üle 500. 80% neist on meile veel tundmatud.
Veres sisaldub 3000 fermenti. Need jaotuvad seitsmesse gruppi. Fermendid ei ole elusad valgud. Leukotsüüt on elus, erütrotsüüt on elus. Trombotsüüt ei ole elus. Hormoonid ei ole elusad. Need on valgulised, mitteteadlikud molekulid. Neid toodavad meie rakud. Veel on rakus rasvad, mis on energia talletamise vorm. Neid peab olema väheses koguses ning nad peavad olema kergelt lahustuvad. Paraku hulbib neid meie veres suurtes kogustes. Veel on veres lahustunud toitained. Peaks olema meil 15 mineraali koos aminohapetega. Veel parem, kui mitte 15, vaid 70 mingites segudes. Seda ei ole keegi veel hoolega uurinud. Veres ujuvad vitamiinid energeetiliste molekulide näol, rasvhapped, energeetiline substants (glükoos). Veres on kõike. Veri on elus. See on omaette maailm, mikrokosmos.

Olga Butakova loengu põhjal "Tervise saladused"!

Kõrge vererõhk! Mida me sellest räägime?

Silmade tervis on väga paljuski seotud beetakaroteeni sisaldusega toidus ja parasiitidega, kes elavad silmas. Samuti on olemas kahjulikke harjumusi, mis silmi kahjustavad. Meie räägime praegu parasiitidest. Silmas võivad elada ja paljuneda klamüüdia, candida, herpesviirus, usside noorvormid ja see ei ole mitte kuidagi seotud kehaliste harjutustega. Kui ikka kehas ei jagu beetakaroteeni, siis “kanapime” inimene võib peaga vehkida, võimelda ja kasvõi pea peal seista – tema olukorda see ei leevenda. Parim on ikkagi kompleksne lähenemine. Väga oluline on endas hakata juurutama süsteemi. Ma üritan jätkuvalt kõigutada teie juurdunud alustalasid ja anda teadmisi, mis paneks teid mõtlema. Iga inimene peab iseendaga tööd tegema – läbi mõtlema, mida ja millises järjekorras muuta. Tahan “sisse lülitada” teie intellekti. Tuua tagasi looduslikumale rajale. Vahel mulle öeldakse: “Ma ei usu”. Millesse puudub usk? Loodusesse? Või usute endiselt Kommunistlikku Parteid?
Osad inimesed ei taha üldse mõelda ja neile on tähtsad vaid emotsioonid – maitseb-ei maitse. Mõni tahab vaid magusat ja ei võta midagi mõru suu sissegi. Teine ei taha üldse magusat ja kõik peab olema soolane. Kuni ei ole probleemi, ei taha inimene ennast sundida. Olen täheldanud, et kui häda käes, neelatakse “tuld ja tõrva” – peaasi, et tervis tagasi saada. Seni, kuni ei ole PÕHJUST, ei taha paljud oma tervist säästa. Teie füüsilise keha tervis sõltub sellest, mida te temaga teete. Mina ise, näiteks, ei suuda ennast kuidagi sundida võimlema. Isegi mitte voodivõimlemist. Ma tean oma 40 erilist võimlemismetoodikat. Maailma parimaid. Ma olen need omandanud ja võin teile harjutusi õpetada igale jäsemele ja lihasele. Ka kõrvalestade mudimise kohta. Ma olen ju instruktor ja võin valmis kirjutada väga põhjaliku kava, kuidas midagi ravida ja taastada. Samas ma ise reisin väga palju ja päevad läbi “võimlen”laval teie ees, tassin raskeid kotte lennujaamade ja hotellide vahel. Kui suur võimalus on meil Venemaal saada kohvrikandjat?!? Nii ma võtangi oma kaks kahekümneviiekilost kohvrit ja tunnen et …oi… paljuvõitu. Kuid kus ma pääsen? Kui mul selle peale selg peaks tunda andma, siis ma oskan end harjutuste abil paari päevaga taastada. Õnneks on seda harva juhtunud. Taksojuhid imestavad, kui mu kohvreid tõstavad: “Mida te küll veate nii rasket?” Ma reisin igale poole koos oma valjuhääldiga, mis kaalub üle 10 kilo. Kahjuks on kvaliteet eri kohtades väga erinev ja ma ei saa oma vaikse hääle tõttu tulemusega riskida. Nii ma siis rändangi koos kõlariga mööda maailma.
Enamjaolt on inimese mõtetes ja tunnetes kaos. Kui ma usun, siis ei tea midagi. Kui jällegi “tean”, siis ei usu millessegi. Kui ma tean ja usun, ning ikkagi ei tee midagi, siis järelikult tean liiga palju. Just tahtsin jooksma minna, aga ….. tuju läks ära. Ärge naerge! See puudutab meid kõiki. Kui ma räägiks vaid teist ja üldse mitte endast, siis te vist tunneks end natuke diskrimineerituna. Me kõik oleme inimesed ja igal ühel on omad nõrkused. Ma olin Ukrainas loenguid pidamas ja kui hakkasin lahkuma, siis toodi mulle lahkumiskingitus. Mis te arvate, mis selleks oli? Ei, ei olnud nende väärt rahvuslik pekk! Oli hoopis mitu purki kondenspiima! Teate, kuidas narkomaaniks saada? Sööge iga päev purk kondenspiima ja teist saab narkomaan…..
2.-3. Toit ja vesi.
Normaliseerige toidu ja vee tarvitamine. Vanasti soovitati ikka haigele taastumiseks kanapuljongit anda. Palun teid – ärge tehke seda! Andke parem värsket porgandimahla mingi rasvainega. Mida iganes värsket. Kui te peale operatsiooni küsite arstilt, et mida süüa võiks, siis öeldakse teile, et kanapuljongit ja keedumuna. Mida haiglas antakse? Kotlet makaronidega. Kahjuks seda ei tohi süüa. Kui ise haiglasse satute, siis paluge oma lähedastel tuua teile tervislikku toitu.
Nüüd vedelike kohta selgitus. Mida haigem inimene on, seda vähem ta võib juua midagi muud peale vee. Meie loengu teemaks on kõrgvererõhk. Jätke palun meelde, et hüpertoonik ei tohi juua mitte midagi peale vee! Kui ta muidugi tahab terveks saada. Sõltuvalt sellest, kui haige ta tahab olla, tõstku muude jookide osatähtsust oma joomisrežiimis. Ma ju tean, kuidas inimesed esitavad küsimusi: “Aga kas teed tohib? Aga rohelist? Aga punast?” Roheline tee on sama, mis must tee, ainult fermenteerimata. Taime koostises on kofeiin ja muud ained ju ikka alles. “Kas kohvi ka ei tohi? Aga sigurikohvi?” No hea küll, vahel siguri oma võib. Küsin vahel inimestelt, et kas arst keelas kohvi ära? “Jah kui ma haiglas olin, siis keelati kohv ära. Aga kui ma arstile maksin, siis kirjutas minu menüüsse juurde…” Niiet, kui arstile kenasti maksate, siis lubab ta teil kõike süüa ja juua. KELLE HUVIDES TE NIIMOODI KÄITUTE?
Kui te saite arstilt diagnoosiks allergia, siis võite juua AINULT vett. Kui kuulsite oma diagnoosiks neerukivid või kasvaja, siis ei tohiks mingi muu jook enam mõttessegi tulla! Tee joomine tekitab neerukive! Tuli inimene ja kurtis, et tal on neeruliiv. Küsisin, et mis ta joob. Teed. Küsisin, et kas ta vett ka joob. “Ei! Sellepärast ei joo, et vesi paneb liiva liikuma!” Kuna liiva liikumine neerust juhapidi välja on valus, siis üritatakse seda ära hoida. Kahjuks on sel juhul tulemuseks juba neerukivid. Lihtsalt kõik tehakse vastupidi! “Arst ei lubanud neerusid koormata, sest mul on neerukivid….” Vett tuleb juua nii, et liiv ja kivid tasapisi välja läheks. Jah, las läheb liikvele! Jah, on valus! Nad on vaja sealt välja saada.
Raamatust “Diabeet. Kõrge vererõhk. Olga Butakova loengute põhjal”.

Pärmseen ehk PS-sündroom ehk kandidoos

Pärmseene sündroom avastati 60-ndatel aastatel USA-s ja sellest ajast seda aeg-ajalt ka diagnoositakse. Tegelikkuses tegeldakse selle probleemiga siiani vähe, sest pärmseene diagnoosimine on laboratoorselt problemaatiline – väljaheide peaks laborisse jõudma õige tulemuse saamiseks tunni jooksul. Koduseks pärmseene määramiseks on ka üks võimalus – väljaheide jäetakse tunniks potti vette seisma ja kui see tunni aja pärast ikka veepinnal hulbib, on tegemist pärmseene-probleemiga!

Pärmseene probleem on tänapäeval väga laiaulatuslik ning levinud.

Soolestiku mikrofloora

Peensoole harude ehk hattude küljes elab inimese eluks ja seedimiseks vajalik mikrofloora. Seal on nii piimhappebaktered, coli- ja cocc-tüübilised bakterid (liha mädandamiseks), soolekepikesed ja paljud teised bakterid. Meie peensoole normaalsesse mikrofloorasse kuulub ka pärmseen. Tervel inimesel on soolestiku mikrofloorast umbes 20% pärmseent. Mikroorganismide omavaheline suhe on õrnas tasakaalus ja kui pärmseen hakkab hõlmama suuremat või väiksemat osa, siis on see mõlemat pidi halb.

Kui pärmseent on vähem, oleme me rohkem haavatavad viiruste poolt. Ka kõikvõimalikud kiirgused, elektromagnetväljad, raskemetallid teevad siis rohkem liiga. Pärmseen nimelt „sööb ära” organismi sattunud raskemetallid ning neutraliseerib kiirguse mõju. Pärmseene vähesus on enamasti tajutav kõhulahtisusena, mille puhul väljaheide on eriti happeline ja vahutav. Iseloomulik on ka see, et kõhulahtisus ei allu mitte mingisugusele ravile, kuid andes, pärmseene preparaat (nt Enterol, Boulardii), saab kõhu korda loetud tundidega.

Kui aga pärmseent on liiga palju, mida juhtub palju sagedamini, on kaebusi rohkem. Näiteks sagedaseks probleemiks, mida inimesed oskavad ka pärmseenega seostada, on soor suus, aga ka kõrvas või tupes. Pärmseen annab tegelikult palju laiema spektriga kaebusi. Oluline on teada, et kui pärmseent ei ravita, siis haigus süveneb – füüsiliselt kuni rakuliste muutusteni maksas ja psüühiliselt kroonilise väsimuse, mäluprobleemide ja sügava depressioonini.

Pärmseene vohamine

Pärmseene vohamise korral hakkab peensooles olev pärmseen toituma peremees-organismist. Peensoole normaalne pinnalaotus on jalgpalliväljaku suurune, kui aga pärmseen vohab, sööb ta ära mingi osa peensoole soolehattudest ja järele jäävad veritsevad haavad. Õigemini pärmseene elutegevuse jäägid (toksiinid) söövitavad ja armistavad peensoole hatud (nagu narmad sooleseinal). Seega kaotame me osa soolestiku pindalast ja ka osa toitainete imendumise võimest. Heal juhul pärmseene tõrjumisel hatukesed taastuvad, kuid pikemaajalisel pärmseene vohamisel kahjustused armistuvad. Armkude pole aga elastne ja loob seega soodumuse sooleummistuseks ehk soolesulguseks.

Pärmseen on nagu iga teinegi seen – tal on oma niidistik. Kui seen hakkab vohama, siis niidistik liigub soole sisepinnalt, kus ta kahju ei tee, läbi sooleseina meie organismi. Säärane niidistik (aminohapete ketid) püsib elujõulisena kaks aastat. Kui tahate seene lõplikult peensoole sisse tagasi saada, tuleks tervislikust dieedist kaks aastat kinni pidada! Seent ei tohiks hakata hävitama medikamentidega. See küll ajutiselt hävitab nähtava seene osa, kuid niidistik jääb alles ja läheb järjest edasi, et kaitsta meid keha saastatuse eest.

Ka hakkab pärmseen vohamise korral endale süüa nõudma. Ja enda toitmiseks paneb ta meid talle sobivat toitu sööma – lausa õgima! Magusat kraami, igasuguseid valgest nisujahust tooteid, alkoholi – ühesõnaga kõike pärmseene jaoks head ja paremat. Kõik, mis paneb pärmi käärima (ehk kõik, millest saab puskarit ajada), soodustab pärmseene vohamist. Peremehe osaks jääb pidev magusaisu. Ja mida rohkem seda süüa, seda suuremaks muutub sõltuvus ja uimasemaks enesetunne. Hetkel kui kommikarbist viimane maiuspala suhu pistetakse on enesetunne jube hea, aga läheb mööda vaid natuke aega, kui pea muutub taas uimaseks ning väsimus võtab võimust. Miks? Sest pärmseen sai oma toidu kätte (suhkur, valge jahu, tärklis, kääritatud asjad, lõpuni küpsetamata leivatooted). Ning oma paljunemise ning ainevahetuse käigus eraldab ta organismi toksiine – üle 80 erineva toksiini, millest kõige mürgisem on metüül-alkohol ehk puupiiritus, mis omakorda põhjustab maksatsirroosi ning suuremas koguses ka pimedaks jäämist. Lisaks tekib kõhtu puhitav gaas (kõht ees punnis), mis väljendub halva-lõhnaliste fekaalide ja gaasidena, sest kuna mikrofloora on häiritud, siis toit ei seedu korralikult, vaid läheb roiskuma. Siinkohal ei tasu unustada, et see on vaid üks 80-st toksiinist, mis kõik on vähemal või rohkemal määral kesknärvisüsteemi mürgid.

Järgnevalt on toodud mõned lõigud Delfi Naistelehes kirjutatud artiklist „Räägime pärmseenest” (http://woman.delfi.ee/archive/article.php…).

„Siit saavadki alguse hädad, mille seostest paljude teiste haigustega me siiamaani isegi õudusunenägusid pole näha osanud.

– Pikaajaline pärmseene infektsioon võib esile kutsuda näiteks maksatsirroosi. Igatpidi ontlikul ja kenal koduperenaisel, kes kunagi ei tarvita alkoholi, avastatakse ühel hetkel maksatsirroos. Kust? Põhjuseks võib olla aga aastaid kestnud pärmseen, sest päevast päeva perekonnale ja sõbrannadele hõrke küpsetisi pakkudes on ju kerge pärmseene lemmiktoidusega märkamatult liialdada,

– Silmade probleemid (lühinägelikkus, silmade väsimine jne) – puupiiritus mõjub kõige esimesena meie nägemiskeskusele. Puupiirituse mürgituse tagajärjel võib isegi pimedaks jääda.

– Juhul kui emakas on spiraal, siis võib seen valida endale väljalöömise kohaks vabalt naise sugu-elundid. Põhjustades muuhulgas ka viljatust. Mil moel? Pärmseene mõjul muutub tupefloora seemnerakkude jaoks nii tapvaks, et nad lihtsalt ei suuda eesmärgini trügida ja hukkuvad. Seen ise teeb seemnerakkude hulgas tapatöö, lisaks tupesisese mikrofloora muutustest tulenevad haavandid, infektsioonid …

– Ka imikud ei jää pärmseenest puutumatuks. Kusjuures vastsündinul areneb seeninfektsioon välja juba emaihus. Platsenta kaudu. Kui ema maks on raseduse ajal olnud võimetu kõiki organismi mürkaineid kahjutuks tegema, siis satuvad viimased platsenta kaudu ka loote vereringesse. Viimase maks ei ole aga veel nii arenenud, et rakumürkidega tegeleda. Näiteks viitab mõnede vastsündinute kollakas nahatoon, et ema on raseduse ajal põdenud raskekujulist pärmseene sündroomi. Ka soor lapse suus on sulaselge pärmseeneinfektsioon.„

Primaarne pärmseene sündroom 

Tänu pärmseene vohamisele ja elutegevusest tekkivatele toksiinidele tekivad pärmseene sündroomi sümptomid: alguses tugev väsimus, tööjõu langus, keskendumisprobleemid, mälu nõrkus ning seedimise häired nagu gaasid, kõhukinnisus jne. Seda nimetatakse primaarseks pärmseene sündroomiks. Selline olukord tekib kõige sagedamini peale antibiootikumide kasutamist (!), mida tarvitatakse tänapäeval liiga kergekäeliselt. Kuna antibiootikumid tapavad peale haigustekitajatest bakterite (kusagil kehas) ka soolestiku head bakterid ja esimeses järjekorras just piimhappebakterid, siis tekib nii coccidel, colidel kui ka pärmseenel võimalus pidurdamatult paljuneda, sest neile tavalised antibiootikumid ei mõju. Meditsiinis kasutatakse pärmseente vastu väga kangeid ja spetsiifilisi antibiootikume ning üldjuhul arstid neid enne analüüside tegemist välja ei kirjuta, kuna nende kõrvaltoimed on organismile väga koormavad ning ohtlikud. Seega tekib olukord, kus peensoole mikrofloorast on piimhappe-bakterid kadunud ning kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tuleb sinna asemel vastupidav pärmseen. Piimhappebakterite ülesandeks ongi hoida meie soolestikus mikrofloora tasakaalus, et halvad bakterid ei mahuks vohama. Seetõttu soovitavadki tänapäeval enamik arste peale antibiootikumide kuuri läbitegemist hakata kohe piimhappebaktereid võtma.

Siin tekib kohe küsimus – kas piimhappebaktereid hakata kasutama kohe koos antibiootikumidega või alles pärast antibiootikumide kuuri lõppemist? Kuna antibiootikumid tapavad ka piimhappebaktereid, ka neid mida suu kaudu lisaks võtame, siis pole üldjuhul mõtete antibiootikumiraviga kasutada piimhappebaktereid – see oleks raiskamine. Samas, kui tekivad seedeprobleemid vm probleemid pärmseen vohamisest tingituna, siis hoolimata piimhappebakterite lühikesest püsimisest soolestikus, tasub neid kohe hakata juurde võtma!

Sekundaarne pärmseene sündroom

Kui pärmseent kontrolli alla ei saada, siis tekivad mõne aja pärast (6-12 kuu jooksul) organismis suuremad muutused (sekundaarne pärmseene sündroom), mis võivad avalduda juba haigustena: nt allergilised reaktsioonid, elundite probleemid (nt muutused maksas), masendus ja meeleoluhäired (depressioon).

Pärmseene sümptomid

Allpool on ära toodud tüüpilisema sümptomid, mille süüdlaseks loetakse pärmseene vohamist organismis.

PSÜÜHILISED
Tugevad meeleolu vahetumised
Masendus
Jõuetus, liigne unisus, apaatia
Unetus, magama jäämise probleemid
Närvilisus, ärrituvus, ärritunud olek
Keskendumishäired, alustamisvõimetus
Halb lühiajaline mälu
Ebatõelisuse tunne. Alkoholijoobe tunnused
Pidev väsimus
SEEDIMISES
Kõhukinnisus või –lahtisus, vahel vaheldumisi
Gaase ohtralt
Meeletu magusaisu (algul annab süsivesikute söömine reipuse ja värskuse tunde, mis mõne aja pärast muutub väsimuseks, loiduseks)
Leiva ja alkoholi himu NB! Kui inimesel pärmseen, siis juba väga väike kogus alkoholi teeb purju!
Isutus
Kõhuturse, keha turses
Limased ja halvalõhnalised fekaalid
Kõhuvalud ja -krambid (eriti paremal all nagu pimesoole valu)
Sügelemine ja niiskus pärakus
Halb seedimine
Kõrvetised
Jämesoole põletik
Soolestiku põletik
SUU ja NEEL

Soor suus
Halb hingeõhk
Lõhed suunurkades
Rakud keelel
Krooniline igemepõletik
Kuiv või põletikuline kurk,
Ärritusköha
Suu kuivamine
HINGAMISTEED

Ninakinnisus
Pidev nohu
Nina sügelus (seest või pealt)
Aevastamine
Köha
Allergiad
Astma
Õhupuudus
Vinguv hingamine
Valu ja pitsitustunne alumistes hingamisteedes
SUGUELUNDID
Naistel:
Pidev pärmseene valgevoolus tupest
Sügelemine ja kipitus tupes või välimistes suguelundites
Vähene huvi seksi vastu
Premenstruaalsündroom –masendus, ahistus
Valulik ja ebaregulaarne menstruatsioon
Viljatus
Meestel:

Eesnäärme probleemid
Peenise tursumine
Sügelus ja ekseem suguelunditel
Tihenenud urineerimise vajadus
Nõrgenenud seksi soov, impotentsus
KÕRVAD
Korduvad kõrvapõletikud
Vedelike moodustumine kõrvas
Sügelus, valud
Nõrgenenud kuulmine
Voolavad kõrvaaugud
SILMAD
Plekid ja täpid, udusus nägemisväljas
Kroonilised silmapõletikud
Põletustunne, kipitus silmades
„Märjad silmad”
Nägemise nõrgenemine
Kanapimedus
PEA
Peavalud, pisted, uimasus
Tasakaaluhäired
Migreen
NAHK
Sügelemine
Allergianähud
Ekseemid (küünarõndlas, põlveõndlas), mähkme ekseem
Kroonilised ekseemid
Jala ja küüneseen
Vinnid, furunklid, rakud (mitte käimisest), väiksed villid
Kõõm
Naha kuivamine
Psoriaas
KUSETEED
Korduvad kuseteede ja neerude põletikud
Kipitus urineerimisel
Tihenenud urineerimise vajadus, samas ei tule midagi
LIHASED, LIIGESED, JÄSEMED
„Ärasuremine”
Pisted
Lihaste nõrkus, lihaste tuimus
Liigeste valud, liigeste paistetus
MUUD
Meeletu väsimus
Probleemid lähevad hullemaks pimedal aastaajal ja niisketes ning läppunud õhuga kohtades, niiskusest
Koordinatsiooni probleemid
Kemikaalide, tubakasuitsu, parfüümide lõhnad ärritavad
Allergiline „peaaegu kõigele”
Labori analüüsid näitavad maksa ja pankrease kahjustust

Haigused, mis arvatakse olevat põhjustatud pärmseene vohamisest organismis:

mitmesugused allergiad,
Crohni taud (ehk haavandid soolestikus),
Hodkini taud,
psoriaas, skleroderma, reuma, sarkoidoos (autoimmuunsüsteemihaigus, sarnaneb tuberkuloosile, kuid ilma tuberkuloositekitajata),
kroonilised hingamisteede haigused,
skisofreenia, lihtsamad psüühika häired,
näärmete häired,
AIDS,
myasthenia gravis,
autism,
leukeemia, vähk,
alkoholism, narkomaania, anoreksia, buliimia,
sklerosis multipleks,
soolestiku põletikud,
hüpoglükeemia, suhkruhaigus.

Tavalisemad pärmseene sümptomid imikutel ja lastel:

Lastel esineb pärmseene sündroomi väga sageli, eriti kui laps saab sageli antibiootikume!

Suusoor,
mähkmeallergiad,
ärritatud olek,
allergiad ja tundlikkus eriti kemikaalide suhtes,
pidevad külmetushaigused,
õppimisraskused, käitumisprobleemid (nt hüperaktiivsus), keskendumisprobleemid,
autism,
ärritusköha, pidev köha,
seedimise häired (ka nt ebamäärased kõhuvalud), kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhu tursumine, gaasid, magusahimu,
korduvad kõrvapõletikud,
meeleolude vaheldumine, unehäired, uimasus (nagu joobes).
NB! Arvatakse, et ka vastsündinu liigne kollasus on seotud ema pärmseeen vohamisega raseduse ajal, kuna siis ei arene loote maks korralikult välja ja ei tule peale sündi bilirubiini kahjutuks tegemisega nii kiirelt toime kui peaks!

Ülaltoodud sümptomid pole siiski ainukesed, kus süüdlaseks on tõenäoliselt pärmseen. Pärmseen võib olla üheks põhjustajaks ja osaliseks veel paljude teiste tõsiste krooniliste haiguste puhul

Pärmseent soodustavad

Seega on soolestiku tervishoius ja seega ka keha tervishoius, kõige olulisem tasakaal – antud juhul siis erinevate soolebakterite tasakaal soolestikus. Kaudselt on soolestiku mikrofloora tasakaal seotud alati keha happe-leelise tasakaaluga, sest kui keha muutub liiga happeliseks, käivituvad mehhanismid, mis hakkavad keha lagundama ehk algosakesteks viima ning aktiveeruvad n.ö. patoloogilised virused, bakterid, seened. Teisisõnu inimene jääb haigeks. Kui siia veel lisada, et viirused, bakterid ja seened on uuemate uurimuste järgi võimelised üksteiseks muutuma (nt piimhappebakter muutub pärmseeneks, kui kehas liigselt kiirgust või raskemetalle), siis mõistate, miks on nii oluline terved eluviisid ehk kogu keha tasakaal – tervislik toit ja piisavalt vett („Vesi mille järele su keha hüüab!“), piisavalt und, liikumist ja puhkust ning rõõmus meel! („Küllusliku tervise 10 saladust“)

Kõige kergemini läheb tasakaalust välja piimhappebakterite osa. Samas võib lohutuseks öelda, et seda tasakaalu on ka kõige lihtsam hoida ning taastada. Aga sellest veidi hiljem.

Mikrofloora viivad paigast ära peale antibiootikumide tarvitamise ka mitmed teised faktorid, mis on allpool täpsemalt välja toodud. Kokkuvõtlikult võib aga öelda, et peamisteks pärmseent vohama panevateks ja piimhappebaktereid hävitavateks faktoriteks on:

Ravimitest – antibiootikumid, hormoonid, kortikoidid, keemiaravi;
Rafineeritud toidud.
Kiirgus – arvuti, televiisor, mobiiltelefonid jne;

Pärmseene vohamist põhjustavad või soodustavad ka :

Toit:

Liigselt töödeldud toit : „valge suhkur” (rafineerimata suhkur ei soodusta nii palju), „valge jahu” ehk kõrgema ja I sordi jahu (märkus: ka sepik on „valge jahu“ toode, täisterajahu kogus minimaalne; täisterajahu toimib pärmseenel pidurdavalt), kõik muud rafineeritud ehk liigselt puhastatud ja töödeldud toit.
Tehniliselt valmistatud äädikas (õunaäädikas on hea).
Tööstuslikult valmistatud purgi- ja külmutatud toidud, sest valmistatud rafineeritud toidust ning lisatud ohtralt lisaaineid (nt glutamaate, värvaineid jne).
Mikrolaineahjus valmistatud toit.
Suhkruasendaja aspartaamiga toidud – nt kõik närimiskummid, „light” joogid, jne.
Homogeniseeritud mahlad
Teatud toitainete, mineraalainete, mikroelementide puudus ehk ühekülgne toitumine – nt vanuritel ja imetavatel emadel ning rasedatel
Keskkond

Keskkonnamürgid ehk raskemetallid jt mürgid – nt autode heitgaasides olev plii, hõbe- ehk amalgaamplommid (elavhõbe) suus, kaadmium jne.
Kiiritus-saaste – arvuti, telekas, mobiil, töö röntgenaparatuuriga, jne.
Sünteetiline elukeskkond – nt mistra vaip, jm sünteetilised katted eluruumides.
Meditsiinis

Ravimitest: antibiootikumide kuurid, pikalt ja pidevalt antibeebipillide, kortikoidide (ka salvid), reumarohtude kasutamine (ibuprofeen, diklofenak jne), tsütostaatikumid ehk keemiaravi.
Meditsiinilised toimingud – elundite siirdamine, südame operatsioonid, kateetrid-voolikud kehas, kanüülid, kiiritus, suured lõikused.
Naistel spiraal emakas
Kui organism liiga happeline – aga happeliseks teevad kõik eelpool ja allpool toodud tegurid ning leeliselisemaks teevad organismi kõik tervislikud toidud ning tervislik eluviis. vt ka Happe-leelise tasakaal. (artikkel tulemas!)

Haigused, millega käib kaasas ka pärmseene vohamine:

Kroonilised maokatarrid, mao alahappesus (piisav hape hävitab pärmseent ja hoiab pärmseene normaalses hulgas)
Diabeet
Tuberkuloos
Vähk
AIDS jt immuunsüsteemi puudulikkuse häired (astma, reuma, allergiad)
Soolestiku parasiidid (parasiite ei teki, kui mikrofloora on korras)
Soolestiku põletikud

Muud pärmseent aktiviseerivad tegurid:

Stress ja läbipõlemise sündroom
Rasedus, sünnitus, klimakteerium
Medikamentide, alkoholi väärkasutamine, narkomaania.

RAVI

Seen tuleks kontrolli alla saada dieedi ja leebete vahenditega, sest kui hakata pärmseent tugevate vahenditega (nt agressiivsed AB-d) hävitama, siis hakkab pärmseen vihaselt vastu võitlema ja veelgi rohkem vohama, tekitades inimesele palju kannatusi magusahimu ja/või alkoholihimu suurenemisega ning lõppkokkuvõttes võib tulemus olla vastupidine. Dieet ei peaks olema liialt karm. Alustatakse väikeste sammudega, et uued toitumisharjumused kinnistuksid jäädavalt!

Alustuseks piisab kui hakata alguses vältima rafineeritud jahu ja jahutooteid, rafineeritud suhkrut ja naatriumglutamaati sisaldavaid toiduaineid (st keeduvorstid, Santa Maria maitseained, absoluutselt kõik maitsetugevdajad, nn naturaalsed lõhnaained, maitse-parandajad). Söögiks sobivad rohelised köögiviljad, täisteratooted, TOORsuhkur, kala. Orgaaniliselt kasvatatud ja rafineermata toidus on sees ained, mis soodustavad jääkainete väljaviimist (kiudained), annavad mineraale happe-leelise tasakaalu hoidmiseks ning sisaldavad looduslikke pärmseene vastaseid aineid.

Hiljem peaks vähendama menüüs ka kartulit, sest sisaldab liiga palju tärklist ning tärklis ja suhkur on pärmseenele toiduks.

Esialgu võib taoline nimekiri inimese ära ehmatada, leitakse, et polegi midagi süüa. Seepärast tasuks alguses teha paralleelselt keelatud asjadele kõrvale kohe ka nimekiri asjadest, mida tohib süüa – siis on dieediga lihtsam leppida.

Dieet pärmseene vähendamiseks:

EI TOHI VÕIB
1. Valge suhkur ja valge jahu Rafineerimata toorsuhkrut, veidi mett, täisterajahud
2. Pärmiga küpsetatud leib ja sai Täisterasepik, läbiröstitud leib või juuretisega küpsetatud leib
3. Makaronid ja valge riis Täisterajahust makaronid, täisterariis, tatar jt täisteraviljad
4. Vorstitooted, ketšupid, maitsestatud jogurtid, jäätis, magusad kohupiimatooted Puhas (mahe) liha ja kala, keefir, hapukoor, maitsestamata või ise maitsestatud kohupiim
5. Alkohol, õlu, limonaadid, homogeniseeritud mahlad, gaseeritud joogid (sh mullivesi) Vesi, täismahlad.
5. Seened, ka šampinjonid
6. Arahhiis ehk maapähkel Kõik teised pähklid – sarapuupähkel, mandel, päevalilleseemned jne
*Raskel juhul vältida paar nädalat ka – kartul, tsitruselised, banaan, viinamari, õun ja õunamahl, kuivatatud puuvili.
*Kui tekib magusahimu, siis küpseta ise täisterajahudest ja toorsuhkrust või söö tumedat šokolaadi. Ka võib juurde süüa kroomi tablette! Samuti võib magusaisu leevendada, kui võtta keele alla paar tera soola (meresool, himaalaja või roosisool), või süüa ootena toorsalatit. Tõsisemate tervisehädade puhul on soovitatav 4Salts mineraalsoolad (vt InnerLighti tooted), mis sisaldab inimesele vajalikke mineraalaineid (kaalium, kaltsium, naatrium, magneesium) naturaalsel kujul ja õiges vahekorras. Magusaisu on sageli seotud mineraalainete puudusega kehas!!

Võitluses pärmseenega peaks iga päev sööma ohtralt toorest toitu – salateid, juur- ning puuvilju ja täisteravilja tooteid. Need annavad organismile piisavas koguses vitamiine-mineraale-mikroelemente ning puhastavad kiudainetega soolestikku. Lisaks on nende kestades ja koortes seenevastaseid looduslikke ühendeid. Nii säilib soolestikus mikrofloora tasakaal loomulikul teel!

Väga range dieedi juures eraldatakse ka süsivesikud ja valgud. Ehk neid ei tarvitata koos ühe söögikorra ajal (mis tähendab, et kartul ja liha kokku ei sobi). On kas salat ja liha või kartul ja salat. Samamoodi riisi ja lihaga.

Et dieedi jutt ei mõjuks liiga masendavalt, tuletan meelde paljude gurude suust korratud tarkusetera: “Liigne kehakaal EI OLE seotud organismi ainevahetuse tüübiga, toitumisega ja eluviisiga. See on ennekõike mõtlemine ja alles siis tuleb toitumine. Miks? Sest läbi mõtlemise hakkab inimene toituma. Ja läbi mõtlemise hakkab muutma oma eluviisi. Mitte vastupidi.”

Lisaks järk-järgult tugevnevale dieedile ja valikulisele toitumisele on olemas ka mitmed looduslikud ravimid pärmseene vastu. Eriti kui pärmseen on kehas „vihaseks” muutunud ning inimesel tõsised pärmseene sümptomid, siis võiks teha pärmseent hävitava kuuri.

Pärmseent hävitavad (vähendavad):

Küüslauk – kui ainult seda kasutatakse pärmseene raviks, siis tuleks süüa 6 küünt päevas. Võib asendada ka küüslaugu kapslitega, kuid nende toime on palju nõrgem. *Küüslaugu lõhna tekib vähem kui võtta peale 1 spl hapukoort ja süüa ainult õhtul.
Greibiseemne eeterlik õli (Sitrosept, Citropluss, CitroImmun jne – greibiseemne ja glütseriini segu, paremad sisaldavad ka bioflavonide, mis pehmendavad preparaadi ärritavat mõju sapile). Greibiseemnel on viiruseid, pärmseent ja baktereid tappev toime. Võetakse 3 korda päevas vähese koguse veega või apelsini mahlaga (siis pole nii vastumeelselt mõru!) ja juuakse suur klaas vett peale. Võib kasutada ka küüneseene puhul küünele peale määrimiseks. NB! Ei tohi kasutada kui on tsitruseliste vastu allergia!
Baud`Arco kapslid või Lapatšo tee (Brasiilias kasvavast taimest). Algul 1 kapsel 3 korda päevas, hiljem 2 kapslit 3 korda päevas suure hulga veega! Võib võtta maksimaalselt 3 kuud. Tee on nõrgema toimega ja juuakse 5-6 tassi päevas.
Nõmmliivatee, koirohutee – kodumaised.
Täisteratooted, ka koorega porgand – nii kestades kui ka koortes on seenevastaseid looduslikke ühendeid . *Näiteks porgandi puhul on kasulik jätta porgand koorimata, kuid harjata eriti puhtaks ning seejärel riivida koos koorega salatiks (loomulikult teades, et kasvatamisel pole kasutatud mürke ega väetiseid).
Oliivipuu lehtedest toodetud lahus.
NB! Esimene reaktsioon, mis ravi tagajärjel tekib, et tekivad gaasid! Sellest ei maksa kohkuda, vaid pigem rõõmustada, et ravi toimib!

Järelravi, et taastuks soolestiku normaalne tasakaal!

Kui nädal aega on mõnda pärmseent hävitavat vahendit võetud, siis tuleks edasi minna üle piimhappebakterite võtmisele – see taastab mikrofloora tasakaalu ning soodustab ka peensoole hattude taastumist.

Piimhappebaktereid lisavad:

Hapukurk (kuumutamata ja äädikata)
Hapukapsas (kuumutamata) – nt 1/4 – 1/2 klaas hapukapsavedelikku enne sööki
Piimhapebakteri preparaadid (nt Beneflora – sisaldab 12 erinevat bakterit, LactoSeven -7, Gefilus – 1, jne). Imikutele on omad preparaadid, kuna nende mikrofloora on teistsugune!
Loomulikult on ehedad looduslikud piimahappebakterid kõige paremad. Neid leidub homogeniseerimata, pastöriseerimata maapiimas, eriti hapupiimas, hapendatud kurkidel, hapendatud kapsal, hapendatud seentel jne. Nende elutegevust soodustavad küüslauk, sibul ja porru, samuti murulauk, mis mõjuvad pärmseenel pärssivalt ja samas ei suru need ka pärmseent mööda keha laiali, nagu seda võivad teha mõned teised pärmseent tapvad vahendid. (*Sibul ei kaota oma kasulikke omadusi ka kuumutamisel alla 75kraadi, st hautamisel.)

KAUDSELT vähendab pärmseent ka keha happe-leelise tasakaalu normaliseerimine.

Kui inimene on oma kahjulike elamistavade (stress, arvuti, valge jahu, valge suhkur, istuv eluviis, vähe õues jne) tõttu liiga happeline ja kuna pärmseen hakkab vohama just siis, kui keha muutub liiga happeliseks, siis mõjuvad kaudselt kõik vahendid, mis muudavad keha tagasi leeliseliseks. Nt:

Õunaäädikas – 1 tl 1 klaasile veele 1 kord päevas enne sööki (soovitavalt hommikul) ära juua. Üks ohutumaid, tõhusamaid ja kiiremaid organismi liigse happesuse neutraliseerijaid!
Juurviljad – eriti värske kurk, arbuus, hapendatud juurviljad.
Mõõdukas füüsiline koormus.
Positiivne meeleolu.
Jne, jne – artikkel „Keha happe-leelise tasakaal.“ (tulemas)

Vt lisaks nt raamatutest:

„Dr Hay dieet”, Jackie Habgood, 1999
„PH ime“, R.O. Young, 2009.
NB! Raseduse ja imetamise ajal on pärmseent hävitav ravi keelatud, kuna pärmseen hakkab alati mingil määral vastu ehk muutub agressiivseks ning mingi aeg vohab rohkem. Seega tekib ka rohkem toksiine ning need jõuavad ka kõhutitani, kahjustades tema veel välja arenemata maksa! Ka ei ole rasedus aeg intensiivseteks puhastusteks, mis toovad kehasse salvestatud mürgid enne väljutamist tagasi vereringesse, millest osa jõuab ka lapseni kahjustades tema maksa ning keha. Parim ravi sel ajal on oma toidulaua korrigeerimine tervislikumaks ja piisav aluselise (!) vedeliku tarbimine.

Raviskeemide näited:

Kiire abi peale pidu vm keha tasakaalu paigast minekut (nt spordivõistlus, öine ülevalolek, suur šokk jne). Inimene kurdab tavaliselt uimasust, unisust, iiveldust, tohutut väsimus – 3 klaasi vett järjest ära juua, millesse igasse ühesse on pigistatud 0,5 sidrunit.
Kiire abi, kui tõsisem ja pikemaajaline pärmseene sündroom (nt tupeseen, kella 11-ne hundiisu, pidev magusaisu, pidev väsimus, pealelõunane uimasus jne) – greibiseemne eeterliku õli preparaati 3 korda päevas 10-15 minutit enne sööki väikese koguse vee või mahlaga, peale juua veel klaas vett. Lisaks menüüst välja kõik valge suhkru ja jahu tooted ning teised rafineeritud ja tugevalt töödeldud toiduained.
Kiire abi neile, kes ei tohi kasutada agressiivset ravi (rasedad, imetavad emad, kes ei talu greibiseemne eeterlikku õli preparaate või küüslauku jne – see ravi pigem soodustab piimhappebakteri kasvu ja loob ebasoodsa keskkonna pärmseene kasvuks) – võtta topeltannuses piimhappebaktereid, lisaks juua iga päev 2-3 klaasi õunaäädika või sidruni vett. Lisaks muidugi menüü korrigeerimine!
Kui miski ei aita pärmseene vohamist kontrolli alla saada!

Kui pärmseen kõigest hoolimata ei kao ja tuleb aina uuesti ja uuesti tagasi, siis on Sinu elus tõenäoliselt miski, mis paneb pärmseene vohama.

Mõned enamlevinud probleemid, mis varjatult „söödavad“ pärmseent.

Keskkond. Hallitus koduseintel. Pesupulber (alati jääb peale pesu pesemist imeväike kogus pesupulbrit kangasse, mis inimese higistades imendub naha kaudu kehasse ja annab kehale happelisust). Nõud (nt osa keraamikast, plastmass veekeedunõu, teflon). Värvid (remont kodus või tööl). Autode heitgaasid (nt elatakse tiheda liiklusega ristmikul). Kõrgepingeliinid töö või elukoha vahetus läheduses. Amalgaam ehk elavhõbeda plommid suus.
Toit. Mingi lemmiktoit, mis sööd piisavalt tihti ja mida ei oska kahtlustadagi – nt hallitusjuustud, šampinjonid, pirnid, viinamarjad, kala. Toiduaine, mille suhtes toidutalumatus (ei seedu korralikult põhjustades käärimist ning pärmseent) – nt homogeniseeritud piim.
Stress, mure – see võib olla väga tugev ootamatu asi sinu elus, mis lööb põhjalikult kogu keha sassi, aga ka pikk pidev ja vinduv mure, millega arvad, et tuled toime!
Kui pärmseen ei allu kuidagi ravile, on alati soovitav teha kogu keha puhastamist – kas toiduga, ravimtaimedega või homöopaatiliselt. Võimalusi on palju. Puhastus peaks kestma vähemalt 2-3 kuud. Lisaks tuleks leida keha saastumise allikas ning see likvideerida, muidu on ka keha puhastusel vaid ajutine efekt!

Homöopaatiline puhastus on kõige lihtsam ja käepärasem teha Heeli preparaatidega, mis ka meie apteekides müügil – Nux vomica Homaccordi, Berberis Homaccord, Lymphomyosot. Igat preparaati võetakse 30 tilka ja pannakse 1,5-2 l vette, mis päeva jooksul ära juuakse.

Kirjandust pärmseene kohta:

Raamat: „Hiivasyndrooma – luonnonmukaisen hoidon opas”, Jouko Pursiainen
Pärmseene kohta käivaid artikleid internetis eesti keeles:

http://woman.delfi.ee/archive/article.php…

http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=1171115

http://woman.delfi.ee/archive/article.php…

http://www.biolatte.ee/index.php…

Artikli materjalid pärit Beegi Sillati, Reet Posti ja Ülle Liivamäe materjalidest ning oma praktilistest kogemustest.

Terje Tähe

Loodusterapeut

http://www.okobeebi.ee/?p=441

Ohumärgid, mis võivad tähendada, et sul on….

Nahalt, juustelt ja küüntelt võib välja lugeda, kas kehas on liiga palju küllastunud rasva, suhkrut, kolesterooli või on puudus vitamiinidest ja mineraalidest. Kõik see omakorda nõrgestab meie immuunsüsteemi ja me haigestume kergemini. 
Miks suunurgad lõhenevad? Tavalised põhjused selles ebameeldivas nähtuses on:
– Vale hambumus või tagumiste hammaste puudumine;
– B-vitamiini ja tsingi puudus organismis;
– Seedetrakti häired;
– Aneemia, mille on põhjustanud rauapuudus;
– Vale suuhügieen;
– Stafülokoki või streptokoki poolt põhjustatud nakkused;
– Nõrk immuunsüsteem;
– Diabeet;
– Ebapiisav/ puudulik huulte hooldus külmal ajal.
Lahendus: Tarbi rohkem kinoat, tofut, spinatit, pähkleid, sparglit, kuivatatud aprikoosi ja igasuguseid ube ja seemneid. Menüüsse tuleks lisada ka lehtkapsas ja brokoli, et suurendada raua imendumist.
Punane lööve ja juuste väljalangemine.
Kui märkad löövet koos kärnadega näol või pealael, võib see olla märk biotiini puudusest organismis.
Enamlevinud juuste väljalangemise põhjused:
– Tabletid;
– Kilpnäärme probleemid;
– Sünnitusjärgne juuste väljalangemine;
– Seeninfektsioon;
– Teatud ravimid, nt. verevedeldajad normaalseks südame funktsioneerimiseks, anti-hüpertensioon ja depressioon;
– Diabeet;
– Pidevalt juukseid hobusesabasse või punupatsi seadmine;
– Kemikaalide ja seadmete kasutamine soengute tegemiseks;
– Geneetika.
Lahendus: Tarbi rohkem mandleid, kitsepiima, maapähkleid, spinatit, tomateid, jogurtit, porgandeid, pähkleid, seesamiseemneid, sibulaid, avokaadosid, banaane, piima ja seeni.
Valged moodustised (punnid) näol, kätel ja jalgadel.
Seda nähtust põhjustab sageli hormonaalne tasakaalutus, kuid mõnel juhul võib see olla tingitud ka A-, D-vitamiini ja küllastamata rasvhapete puudusest.
Lahendus: Tarbi toite, mis on rikkad tervislikkude rasvade poolest nagu lõhe ja avokaado, söö rohkem pähkleid ja linaseemneid. Lisaks koosta endale menüü, mis sisaldab palju rohelist, paprikat ja porgandeid, et suurendada A-vitamiini kogust.
Käte, jalgade ja teiste kehaosade tuimus või põletustunne.
Kui sul esineb sageli käte, jalgade või mõne muu kehaosa tuimust, siis on tegemist B9-, B6- ja B12-vitamiinide puudusega. Need vitamiinid tagavad närvisüsteemi kaitse ja nende puudus võib põhjustada depressiooni, väsimust ja aneemiat.
Lahendus: Tarbi rohkem spinatit, sparglit, peeti, igasuguseid kaunvilju ja piimatooteid.

Ootamatud allikad, kus raskmetalliga tihti kokku puututakse!!!

Paljudel on küsimus pärast QMRP testi, et kuidas minu kehas on raskemetallide kogus nii kõrge. Ja kus kohast ma neid siis saan, on küsimus?
Siin on teadlaste ja toitumis spetsialistide uuringu tulemus!
Ootamatud allikad, kus raskmetalliga tihti kokku puututakse!!!
Alumiinium-
1. alumiiniumi sisaldavad sööginõud
2. küpsetuspulber
3. happevastased vahendid (teatud kaubamärgid, vaadake pakendi etiketilt)
4.antiperspirandid
5.konservikarbid
6.joogivesi
7.piim ja piimatooted (seadmetesat)
8.marineeritud toidud (vaadake etikette)
9.ninaspreid
10.hambapasta
11.keraamika (liim)
12.hambaplommid
13.sigaretifiltrid, tubakasuits
14.mootorsõidukite heitgaas
15.pestitsiidid
16.värvi andvad lisaained
17.vaniljepulber
18.valge sool, maitseained
19.valge jahu
20.ameerika juust
21.teatud ravimid
22.haava õmblemise ja katmisega seotud vahendid
23.rotimürk
Kaadmium-
1.joogivesi
2.pehme vesi (torudest)
3.karastusjoogid
4.rafineeritud valge jahu
5.kondenspiim
6.töödeldud toidud
7.austrid
8.sigarisuits, tubakatooted
9.superfosfaatväetised
10.hammastega seotud vahendid
11.keraamilised glasuurid
12.värvipigmendid
13.galvanotehnika
14.hõbeda viimistlus
15.polüvinüülplast
16.kummimatt
17.nikli-kaadmiumi akud
18.roostekindlad materjalid
Plii-
1.sõidukite heitgaasid
2.pliid sisaldavad kodus kasutatavad värvid
3.joogivesi pliid sisaldavast veevärgist
4.juurviljad pliiga saastatud pinnasest
5.konserveeritud puuviljad ja mahlad
6.kondenspiim
7.pliiga saastunud pinnasel toidetud loomadelt saadav piim
8.purustatud luud (kasutatakse väetisena ja loomade toidulisandina)
9.toiduks kasutatavad organid
10.pliid ja arseeni sisaldavad pestitsiidid
11.pliid sisaldavad veinikorgid
12.vihmavesi ja lumi
13.keraamika
14.värvitud klaasnõud
15.pliiatsid
16.hambapasta
17.ajalehepaber
18.värvilised trükitud materjalid
19.söögianumad
20.kardinaraskused
21.pahtel
22.autoakud
23.lasketiirud
Arseen-
1.rotimürgid
2.tapeedivärv ja krohv
3.säilitusained toidus
4.heitvee loodusesse laskmine
5.värviline kriit
6.kodused puhastusvahendid
7.sõidukite heitgaasid
8.insektitsiidide jäägid puu- ja köögiviljades
Elavhõbe-
1.hambaplommid
2.katkised termomeetrid
3.metüül-elavhõbedat sisaldava fungitsiidiga töödeldud teravilja seemned
4. röövkalad, teatud järvekalad
5.elavhõbekloriid
6.kehapuudrid, talk, lahtistid
7.kosmeetika
8.lateks ja lahustitega lahjendatud värvid
9.hemorroidide raviküünlad
10.kunstlikud kangapehmendajad
11.tätoveerimine
12.heitvee sade mida kasutatakse väetisena
13. psoriaasi raviks mõeldud salvid
14.nakkuvad ained
15.nahka pleegitavad kreemid
16.naha värvimiseks mõeldud tooted
17. teatud akud
18.puidukaitsevahendid
19.õhukonditsioneeri filtrid
20.põrandavahad ja muud viimistlusvahendid
Seega tahes tahtmata puutume me igapäevaselt kokku mürkidega meie ümber ja seepärast on soovitav tarbida puhast vett, teha regulaarseid puhastusi ja kasutada orgaanilist puhast toitu.

TELEGRAM artikkel.
Raskemetallide mõju organismile ja kuidas neist vabaneda
Raskemetallideks nimetatakse metalliliste omadustega elemente, mille tihedus on suurem kui 5000 kg/m³. Neid seostatakse eelkõige saastumise ja toksilisusega. Levinumad raskmetallid on arseen (As), kaadmium (Cd), koobalt (Co), kroom (Cr), vask (Cu), elavhõbe (Hg), mangaan (Mn), nikkel (Ni), plii (Pb), tina (Sn) ja tallium (Tl). Mõned neist elementidest (Cu, Co, Mn, Cr) on inimestele väikestes kogustes vajalikud, näiteks ainevahetuses. Enamik raskemetalle on aga organismile ka väga väikestes kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa, neerusid, nahka, luid ja hambaid. Mis need täpsemalt on, kust me neid saame ja kuidas neist vabaneda?
Raskemetalle leidub kõikjal meie ümber – toidus, vees, õhus ja aina sagedamini isegi toodetes, mida pidasime seni turvalisteks. Nende täielik vältimine ei ole võimalik, küll aga saame minimeerida nendega kokkupuudet ning aidata kehal neist vabaneda. Raskemetalle satub keskkonda näiteks metallide kaevandamisel ja töötlemisel, söe- ja naftaproduktide põletamisel, väetiste tootmisel ja väetamisel, jäätmete ümbertöötlusel ja põletamisel ning liikluses. Samuti jõuab tööstustest ja mujalt saastatus ka veekogudesse. Looduslikud raskemetallide allikad on vulkaaniline tolm, maismaa tolm, metsade või muude ökosüsteemide põlengud ja ookeaniline mereline aerosool.

Alumiinium

Alumiiniumi ei peeta keemiliselt raskemetalliks, kuna see on madalama tihedusega. Kuid selle mõju tõttu organismile käsitletakse seda raskemetallidega ühes kategoorias. Alumiiniumi saame näiteks mitmetest ravimitest, sealhulgas maohapet neutraliseerivatest antatsiididest, alumiiniumist valmistatud nõudest (kui need veel kasutusel on), küpsetamisel kasutatavast hõbepaberist, antiperspirant-tüüpi deodorantidest, küpsetuspulbrist, saastunud joogiveest, toidulisanditest, autode heitgaasidest, tubakasuitsust ja ilutulestikust.

Peamiselt kahjustab alumiinium kesknärvisüsteemi, neere ja seedesüsteemi. Samuti viib see luudest kaltsiumi välja ning halvendab kaltsiumi ja fosfori imendumist. Alumiiniumi on väga palju seostatud kognitiivsete probleemidega ning vanematel inimestel sagedamini esinevate haigustega nagu Alzheimeri tõbi ja dementsus. Noorematel võib see põhjustada õppimishäireid, luuhõrenemist, kõrvade vilinat, seedimisprobleeme, koolikuid imikutel, laste hüperaktiivsust, tasakaaluprobleeme, mäluprobleeme, degeneratiivseid lihasehaiguseid ja vähki.

Arseen

Arseeni kasutatakse enamasti pestitsiidide ja puidukaitsevahendite tootmisel ja kasutamisel, kuna arseen on väga mürgine putukatele, bakteritele ja seentele. Samal põhjusel lisati vanasti ka värvidesse arseeni. Arseeni kasutatakse ka veise- ja seafarmides toidulisandina ning alles hiljuti keelustati USA-s arseeni sisaldus kanalihas. Metallilist arseeni kasutatakse plii tugevdamiseks sulamites. Arseen jõuab organismi toidu (kalade ja mereandide) ja joogi kaudu, ka sissehingatav arseen on ohtlik. Samuti puutuvad arseeniga kokku inimesed, kes töötavad metallitööstuses, klaasitootmises või säilitavad puitu. Arseen akumuleerub küüntes ja juustes ning seega saab neid kasutada biomarkeritena.

Arseen põhjustab peamiselt seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kahjustusi, kuid see on kahjulik ka neerudele, maksale, kopsudele ja põiele. Arseen võib põhjustada kurguvalu, anoreksiat, palavikku, limaskestade ärritust, südame rütmihäireid, jäsemete tuimust, sünnidefekte ja diabeeti. Mürgistuse sümptomid sarnanevad kooleraga: kõhuvalu, oksendamine, kõneraskused, lihasspasmid, segasus, kooma. Ravimata mürgistus lõpeb sageli surmaga. Krooniline arseeni mürgistus suurendab riski kopsu-, neeru- ja nahavähi tekkeks.

Kaadmium

Kaadmium esineb looduses maagis koos tsingiga, vähemal määral ka plii või vasega. Tekib fossiilkütuste põlemisel, fosforväetistest, raua ning terase ja ka tsemendi tootmisel, samuti looduslikest allikatest. Organismi satub kaadmium peamiselt seedetrakti või hingamisteede kaudu.

Kaadmiumi võib sisaldada lahustuv kohv ja tee, joogivesi, mõned karastusjoogid, rafineeritud teravili, fungitsiidid, pestitsiidid ja plast. Kindlasti lekib seda keskkonda patareidest ning sigaretisuitsuga. Kõige ohtlikum on kaadmiumit sisaldavate tolmude või aurude sissehingamine. Sigareti suitsetamisel hingatakse 10% kaadmiumi kogusest kopsudesse. Kuni 50% sigareti kaudu sissehingatud kaadmiumist absorbeerub kopsudes. Suitsetajatel on kaadmiumi sisaldus 4–5 korda kõrgem kui mittesuitsetajatel.

Kaadmium kahjustab seedesüsteemi, maksa, platsentat, neere, kopse, kesknärvisüsteemi, luid ja reproduktiivorganeid. Maksas moodustab see valkudega ühendi, mis liigub neerudesse ja kahjustab nendes toimuvat filtratsiooniprotsessi, mille tõttu kaotab keha vajalikke valke ja toitaineid.

Pikemaajaline kaadmiumi kokkupuude võib põhjustada luude hõrenemist, kuna luudest tõrjutakse kaltsium välja ja see asendub kaadmiumiga. Juba väike hulk kaadmiumi suurendab luuhõrenemise riski. Itai-Itai haigus on üks tuntum kaadmiumimürgistusest alanud epideemia. Samuti on kaadmium kantserogeenne: võib tekitada kopsu-, eesnäärme või neeruvähki. Kaadmiumi sisaldusele kehas viitab ka näiteks pidev väsimus, ärrituvus, peavalud, kõrge vererõhk, eesnäärme suurenemine, juustekadu, õppimishäired, maksa- ja nahaprobleemid, liigesevalud, alanenud immuunsus ja kopsukahjustus. Kaadmiumi eemaldamine kehast on väga raske.

Plii

Plii tekib eelkõige autokütusest, tolmust ja tööstustest lenduvast gaasist. Kuna järjest rohkem kasutatakse pliivaba bensiini, on plii emissioon arenenud maades vähenenud. Lisaks tekib pliid kaevandustes ja metallitööstuses, samuti värvides. Organismi jõuab see nii õhust kui ka toidu kaudu. Juba väike kogus pliid on inimesele väga ohtlik. Kuna plii ei lagune looduses, siis kokkupuutel maapinnaga võib see sinna jääda pikaks ajaks. Samuti on plii kahjulik bioloogilistele süsteemidele. Plii akumuleerub mulla ülemises kihis ja on liikumatu. Kui seda pidevalt juurde tekib, ei taastu normaalne mullasüsteem. Plii ei lahustu vees ning tekitab organismidele raskeid kahjustusi.

Plii kahjustab luid, aju, neere, kilpnääret, maksa ja kesknärvisüsteemi.

Pideva pliiga kokkupuute korral võib mürgistus alata kergest psüühikamuutustest ja lõppeda surmaga. Oluline on seejuures, kui kaua ja kui kiiresti puutub inimene kokku raskmetalliga ning inimese vanus. Kergem pliimürgistus põhjustab väsimust, keskendumisraskusi, mälunõrkust, unehäireid, ärrituvust, luu kasvuhäireid, õpiraskuseid, kõrgenenud vererõhku, kaalukaotust, vastuvõtlikkust infektsioonidele, peavalusid, seedehäireid ja mitmeid muid probleeme. Ägedama mürgistuse sümptomid on unisus, krambid, segadus, koljusisese rõhu tõus, mis viivad teadvusetuse ja surmani. Kahjustused võivad olla ka püsivad. Kesknärvisüsteem kahjustub, kui pliisisaldus on üle 3 µmol/l. Plii võib inimesele vähki tekitada. Imikud, rasedad naised ja looted on pliimürgistusele kõige vastuvõtlikumad. Lastel imendub plii seedetraktis. Tagajärgedeks võivad olla ajukahjustused, käitumis-, kontsentratsiooni- või õppimishäired.

Elavhõbe

Elavhõbedat kasutatakse elektriseadmetes, patareides, lampides, kraadiklaasides. Varem kasutati seda ka pestitsiidides, fungitsiidides, antiseptikumides, pleegitavates kreemides, ka stomatoloogias hõbeplommides ehk amalgaamplommides. Kuigi paljud elavhõbedat sisaldavad ained või aparatuurid on keelatud, kasutatakse neid ikka veel. Seda võib leiduda lahtistites, printeritindis, lahustites ja värvides, kosmeetikatoodetes, pesuloputusvahendites, plastis. Oluline on teada, et suur hulk mereande ning kalu (eriti suured röövkalad) on elavhõbedaga saastunud. Laste puhul on elavhõbeda allikaks ka vaktsiinid.

Toksilisuse seisukohast on olulise tähtsusega elavhõbeda esinemise vorm. Tööstused kasutavad anorgaanilist elavhõbedat ja tihti satuvad elavhõbedajäägid heitveega veekogudesse. Veekogude põhjamuda mikroobid muundavad anorgaanilise elavhõbeda märgatavalt ohtlikumaks metüülelavhõbedaks. Metüülelavhõbe jõuab veekogu toiduahelasse ja kuhjub ahela kõrgeimal astmel olevates röövkalades. Erinevalt anorgaanilisest elavhõbedast kahjustab metüülelavhõbe peamiselt suuraju koort. Raskemateks tagajärgedeks on jäsemete halvatus, liikumisraskused, tundehäired, kuulmise nõrgenemine ja psüühikahäired. Arenev kesknärvisüsteem on mõjudele tavaliselt tundlikum, seega rasedad ei tohiks elavhõbedat sisaldavat kala üldse süüa.

Amalgaamplommidest vabaneb pidevalt väikeses koguses elavhõbedat, mis närides seguneb seedeensüümide ja toiduga ning rändab edasi seedetrakti. Maos reageerib elavhõbe vesinikkloriidhappega ning tekib elavhõbedakloriid, mis võib kahjustada mao ja soolestiku sisepinda ning tekitada haavandeid. Kui elavhõbedaühendid satuvad kontakti meie soolestikus elutsevate heade bakteritega, siis hävivad need kohe. See põhjustab soolestiku mikrofloora tasakaalu häiret, mis omakorda põhjustab tervet suurt hulka erinevaid sümptomeid ja seisundeid, kõige sagedamini pärmseene vohamist ja sellest tulenevaid probleeme.

Pärast kokkupuudet elavhõbedaauruga on kesknärvisüsteemi elavhõbedasisaldus kümnekordne, võrreldes sama koguse manustamisega suu kaudu. Kesknärvisüsteemis jaguneb elavhõbe ebaühtlaselt, kogunedes väikeajju ja piklikaju piirkonda. Elavhõbe eemaldub aeglaselt, poolestusaeg on umbes aasta. Sümptomid varieeruvad kergest isiksushäirest kuni dementsuseni välja.

Elavhõbe on lipofiilne, mis tähendab, et see kontsentreerub rasvarikastes kudedes, sealhulgas ka ajus. Seetõttu mõjutab igasugune elavhõbedamürgistus negatiivselt ajufunktsioone. Kahjuks on kõige kaitsetumad elavhõbeda mõju ees arenevad looted, imikud ja väikelapsed. Aina tihenev vaktsineerimiskalender ning seetõttu aina suurem kokkupuude elavhõbedaühenditega võib olla üheks selgituseks, miks on plahvatuslikult suurenenud ajufunktsiooniga seotud probleemide, nagu näiteks autismispektrihäire levik.

Elavhõbedaga seotud ajukahjustus võib väljenduda näiteks imikute hilinenud arengulistes verstapostides, nagu kõndimine ja rääkimine, viletsas mälus ja tähelepanuvõimes, samuti mõjutab see keelelisi oskusi, peenmotoorikat ja käe-silmade koostööd. Sageli nimetatakse seda dementsuseks, autismiks, tähelepanu- ja käitumishäireks, Parkinsoni tõveks, depressiooniks, migreeniks ja muudeks probleemideks. Kuigi kõiki neid tervisehäireid võivad põhjustada ka mitmed teised faktorid, ei tasu elavhõbedamürgistust ühe põhjusena välistada.

Kuna elavhõbe kontsentreerub rasvkoes ja akumuleerub pikema aja vältel, siis ei tohiks olla üllatav, et see võib põhjustada tõsiseid lihaste ja liigesevalusid, lihasjäikust ja paistetust. Skeleti-lihassüsteemis on elavhõbedamürgistuse nähtudeks lihaste valulikkus, kiire väsimine, lihasjäikus, krambid ja muud probleemid. Sageli võib artriidi, fibromüalgia, kroonilise väsimuse sündroomi ja multiskleroosi algseks põhjuseks olla ühe võimalusena liigse elavhõbeda akumuleerumine.

Kuidas raskemetallidest vabaneda

Raskemetallidest vabanemine on keeruline, kuid väga oluline. See võtab sageli väga pikalt aega, et neid kehast efektiivselt ja turvaliselt väljutada. Selle jaoks on mitmeid toite ja toidulisandeid, mis puhastumisele kaasa aitavad, näiteks erinevad merevetikad, klorella, spirulina, koriander, petersell, väävlirikkad küüslauk ja sibul, roheline tee, lutsern, kõrge kiudainesisaldusega toidud, võilillejuur, punane päevakübar, lagritsajuur, E- ja A-vitamiin, seleen, tsink, asendamatud aminohapped ja mitmed muud.

Alustuseks tasub leida hambaarst, kes on spetsialiseerunud amalgaamplommide turvalisele eemaldamisele. Seejärel on hea konsulteerida holistilise meditsiini spetsialistiga, kes mõistab õige toitumise, toidulisandite ning seedesüsteemi ja maksa/neerude puhastamise olulisust, et kehast raskemetalle tõhusalt eemaldada.

Väga oluline on tarbida puhast vett, higistada (saunas või infrapunasaunas) ja peale seda ennast hoolikalt pesta, tervislikku ja puhast toitu süüa. Küüslauku kasutati 1970-ndatel edukalt pliimürgistusega laste ravimisel ning see aitab ka kõiki teisi raskemetalle kehast välja viia. Värske koriander on nii tõhus raskemetallide siduja, et võib suures koguses maksa üle koormata. Mõõdukal tarbimisel on see aga suurepärane abimees. Ka probiootikumid hapendatud toitudest aitavad raskemetallide sidumisel kaasa ning taastavad raskemetallide poolt kahjustatud soolestiku mikrofloorat.

Rohelised lehtköögiviljad on igasuguste mürkide puhastamisel head, kuid talvisel ajal, kui neid toidus napib, saab toetada enda toitumist klorella ja spirulina toidulisanditega. Klorella on äärmiselt tõhus keha puhastaja ning lisaks raskemetallidele aitab see puhastada maksa alkoholijääkidest ja pestitsiididest. Jaapanis ärkas suur huvi klorella suhtes, kui 1945. aastal Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatomipommide järel hakati uurima loomade võimet puhastada organism raskemetallidest. Üks uuring näitas, et 8 grammi klorellat päevas suurendas kaadmiumi eraldumist kehast uriiniga seitsmekordselt. Samuti on leitud, et klorella eemaldab elavhõbedat ja pliid.

Kuna raskemetallide kuhjumine on aeglane ja märkamatu protsess, siis tasub pigem tegeleda ennetamise ja pideva puhastamisega, kui oodata, millal tõsisemad terviseprobleemid tekivad.