Bioenergeetika avaldab mõju, kuid kõige selle foonil, mida me oma organismiga teeme, pole seda mõju faktiliselt märgata.
Aeg
Vanusega muutub kõikide orgnismi funktsioonide aktiivsus. Tavalise eluviisi korral toimub vähenemine kindlasti. Kui väheneb ensüümide kogus ja kvaliteet, siis suur osa tarbitud toidust lihtsalt ei seedu, saastades organismi.
Me vaatasime, kuidas satuvad meie organismi toksiinid – tervisele kahjulikud ja ohtlikud ained. Need kahjustavad meie organismi. Nende tekitatud kahju, nii kogu organismi tasandil kui ka elundite, kudede ja rakkude tasandil, on üsna oluline ja seda ei tohi unustada.
Uurinud tähelepanelikult organismi saastumise põhjuseid, te märkasite, et suurim roll on keskkonnal, toitumisel, veel psühholoogial ja BVSPjaAA (parasiitidega saastumine).
Suurem osa saastumisega seotud probleeme on nii või teisiti seotud seedimise ja seedetraktiga. Selleks, et mõista, kuidas eemaldada organismist kõik mittevajalik, on vaja mõista, kuidas moodustuvad sisemised toksiinid.
Kuidas moodustuvad sisemised toksiinid
Vaatame, kuidas probleemid seedimise erinevatel etappidel toovad kaasa sisemiste toksiinide (endotoksiinide) moodustumise.
Sisemised toksiinid (endotoksiinid) – need on ainevahetuse jääkained, roiskunud ained ehk lõpuni oksüdeerumata ja töötlemata toiduained ja erinevate rakus toimuvate protsesside jäägid. Need töötlemata toiduained ladestuvad soolestikus, sest magu ja soolestik ei suuda nendega toime tulla liiga tihke konsistentsi tõttu.
Selliste tihkete tompude moodustumine toimub seedimise esimese etapi (söömise) etapil toidu ebaõige närimise tõttu. Selles staadiumis toimub tähtis ettevalmistav etapp: toit peenestatakse ja immutatakse süsivesikuid lõhustavate ensüümidega. Kui inimesel puudub osa hambaid või hambad lagunevad kaariese, parodontoosi või muude suuõõne haiguste mõjul, jääb toit korralikult läbi närimata.
Sellel samal etapil saastub toit haigusttekitavate mikroorganismide ja nende elutegevusest tekkinud toksiinidega. Edasi liigub toit suuõõnest neelu ja söögitoru kaudu makku. Ebaõige närimise tulemusena satub makku kokku kleepunud, kõva mass, mis on saastunud kahjulike mikroorganismidega, mis raskendab kogu edasist seedimist.
Mao happelises keskkonnas saavad sapp ja maomahl mõjutada üksnes sellise toidutombu pealispinda, selle sisemine osa aga jääb puutumata, see tähendab, seedimata. Maos eralduva soolhappe ja pepsiini kogus oleneb seedetrakti siseneva toidu iseloomust: ühel juhul on keskkond väga happeline ja sisaldab palju pepsiini, teisel aga eraldub nõrgalt happeline, pepsiinivaene maomahl. Pealegi, kui soolhape on vähem kontsentreeritud, kui see olema peaks, siis toimet toidutombu pealispinnale peaaegu polegi. Soolhappe kontsentratsiooni alanemine toimub ebaõige toitumise tõttu (toidurežiimist mitte kinnipidamisel, kuiva toidu söömisel, toidule suures koguses jooke peale juues).
Kui me sööme harva, siis võib sapp stressi ja muude tegurite toimel sattuda kaksteistsõrmiksoole kaudu makku ja söögitorusse, põhjustades mõru maitset suus. Kuid see pole veel kõige hullem. Palju hirmsam on, kui sapp nõrgub kõhunäärmesse – meie keerukasse biokeemilisse laboratooriumi.
Kõhunäärmes sünteesitakse süsivesikute, valkude, rasvade seedimiseks vajalikke ensüüme. Selle keerulise biokeemilise protsessi aktiveerijaks on tavaliselt toit, kuid selle võib käivitada ka alkohol, sapi eritumine. Viimasel juhul toitu ei ole, aga ensüümid hakkasid erituma. Need seedivad kõike oma teel ja muutuvad abilistest kurjadeks vaenlasteks. Nii tekib pankreatiit – kõhunäärmepõletiks.
On teada, et toiduvalgud lõhustatakse ainult happelises keskkonnas ja liikudes edasi seedimise järgmisse etappi – peensoolde, ei saa valgud enam olla normaalselt omastatavad, sest satuvad aluselisse keskkonda. Toidu omastamist võivad takistada ka peristaltika (soolestiku lihaskonna kokkutõmmete) häired. Soolestiku peristaltika häired võivad olla tingitud:
– väikese mahuga ja kõrge kalorsusega toidu tarvitamisest;
– kroonilistest soolestiku, maksa ja kõhunäärme haigustest;
– parasiitide tekitataud seedetrakti kahjustustest;
– väheliikuvast eluviisist;
– kõhuõõne elundite kirurgilistest operatsioonidest;
– soolestiku kasvajatest.
On kahte tüüpi peristaltika häired: suurenenud peristaltika ja alanenud peristaltika.
Suurenenud peristaltika korral toimub toidumassi liiga kiire edasiliikumine läbi seedekulgla, millest tuleneb kõhulahtisus (vedel või vesine roe).
Kui peristaltika on alanenud, siis toidumass seiskub ja liigub mingis seedetrakti osas edasi aeglaselt. Seiskumise või aeglaselt liikumise korral ärritab toit soolestiku seina, põhjustades täiendavat põletikku.
Halvasti seeditud toidu kokkukleepunud tihke mass satub peensoolde, kus see põhjustab suurt kahju. Asi on selles, et soolestiku seinad ei ole sileda pinnaga, vaid arvukate kurdudega, mis on kaetud tillukeste hattudega. Liikudes peensooles edasi, blokeerib osaliselt seeditud toidutükk pidevalt suure osa hattudega limaskestast. Sellest, milline mikrofloora asustab soolestikku, sõltub väga palju.
90% meie immuunsusest on peidus just soolestikus. Meid ümbritseb mikroorganismide nähtamatu maailm: tohutu hulk viiruseid, baktereid, mükoplasmasid, seeni. Kuid igal inimesel on omaenese mikrofloora (nt üksnes inimese soolestikus elab 400-500 erinevat liiki baktereid, neid on triljoneid) ja kogu see tohutu armee töötab meie immuunsuse, meie tervise heaks, sünteesides vitamiine, aminohappeid, hormoone. Kui soolestiku kasulik mikrofloora asendada võõraga, algavad terviseprobleemid. Tekivad peavalud võõra mikrofloora elutegevuse jääkainetega mürgitumise tõttu. Lõpeb vitamiinide B1, B2, B6 ja B12, K-vitamiini, biotiini, niatsiini ja foolhappe, hormoonide, aminohapete sünteesimine, väheneb järsult mikroelementide omastamine.
Saastunud seedetraktist imenduvad mürgised ained ja haigusttekitavate mikroobide elutegevuse jääkained loovad suurenenud koormuse maksale ja neerudele, mis toob kaasa ohtlike hävitavate protsesside tekke nendes. See takistab valkude, rasvade, süsivesikute ja rasvlahustuvate vitamiinide imendumist. Seepärast, kui teie soolestik on täis jääkainete ladestusi, võib võtta kuitahes palju vitamiine, need ei jõua ikkagi oma sihtkohta.
Jämesoole seintel, lisaks samasugustele hattudele, nagu peensooleski, on hulk põikvolte (haustrum). Need aitavad liikuda toidul alguses mööda soolestikku üles, pärast pikisuunas ja lõpuks alla päraku poole. Raskem toit ongi need peeneksnärimata toidutombud, ehk teisisõnu toksiinide allikad. Seedimata toidujäägid settivad hattudele ja ladestuvad sinna, mis viib alguses käärimiseni, pärast aga ka roiskumiseni. Tekivad laguproduktid ehk toksiinid, st meie organismi mürgitavad toksiinid.
Jämesooles moodustuvad roojamassid. Toksiinid sadestuvad sellele, mis on juba jõudnud moodustuda ja takistab roojamasside kehast väljutamist, mis toob samuti kaasa käärimise ja roiskumise. Tekkinud käärimisprotsess põhjustab gaase, mistõttu tekivad puhitused. Gaasid venitavad soolestiku seina, mis toob kaasa toidumassi seiskumise ja lagunemsprotsessi, kusjuures tekivad toksiinid, mis ei saa soolestikust väljuda. Tulemusena tekib organismi mürgitumine omaenda mürkidega!
Kuni toksiinid “küpsevad”, jätkab soolestik omastamisprotsessi. Kuid kasulike ainete asemel hakkavad verre imenduma mürgised ained. Kusjuures suurtes kogustes, sest erinevalt kasulikest ainetest, ei vaja toksiinide omastamine erilisi ensüüme. Kõik, mis imendub läbi soolestiku verre, filtreeritakse tingimata maksas, mis võtab verest ära kõik kahjulikud ained ja muudab need mittetoksilisteks. Osaliselt eritatakse need sappi, mis seejärel satub makku ja koos jääkainetega eemaldatakse organismist soolestiku kaudu. Kuid toksiinide ülekülluse tõttu toimub sapi kontsentreerumine ja see jääb seisma. Osaliselt filtreeritud ained lähevad neerudesse ja väljutatakse seejärel organismist.
Kui on füsioloogilise väljutusmehhanismihäireid (hemorroidid, pärakulõhed, polüübid soolestikus), siis tekitab lõpliku väljutamise protsess probleemi. Sageli tekib kõhukinnisus. Kõhukinnisuse korral jääb roojamass seisma jämesoolde ja pärasoolde. Selline seisak põhjustab limaskestade ärritust ja organismi mürgistumist.
Süües kuidas juhtub, mida juhtub ja millal juhtub, me kogume jämesoolde seedimata toiduosi, mis ladestuvad aastakümnete jooksul soolestiku kurdudes-taskutes. Mõnikord kanname kaasas 8-25 kg selliseid roojaladestusi!
Pidevalt täiendust saavad roojaladestused muudavad jämesoole hiigelsuureks liikumatuks jäätmete kotiks, mis lükkab oma kohalt siseelundid, surub diafragmale – peamisele õiget hingamist ja südame tööd tagavale lihasele, seejuures diafragma lülitub välja hingamisprotsessist, see tähendab aga, et ka puhastusprotsessist.
Järsult väheneb kopsude töö, nihkuvad paigast maks, neerud, väheneb peensoole liikuvus, tekivad kuse- ja suguelundite probleemid (fibroomid jne). Eriti saab kannatada pärasoole alumine osa ja pärakuava: kokkusurutud veenid punnitavad välja veriste sõlmedena. Teisisõnu, pidevalt must jämesool on paljude meie haiguste allikas. Me vananeme oma jääkainete tõttu.
Seega, olles vaadelnud, kuidas erinevad probleemid mõjutavad seedeprotsessi, saame neid konkretiseerida.
