Hapnik ettendab meie teadmiste järgi väga tähtsat osa elutähtsate protsesside kulgemisel, et me paratamatult kasutame seda kui eluenergia sünonüümi. Väsides me tihti püüame neelata värsket õhku, selleks et saada värskust ja taastada oma keha. Seejuures esmane C vitamiini avastaja, Nobeli preemia laureaat, ungari terapeut Albert Szent-Györgyi de Nagyrápolt (1893 - 1986) tõestas, et elu kütuseks on hoopis vesinik ega mitte hapnik.Kogu oma töö-tegevuse vältel uuris ta hiirte kude, kus saadud katsete tulemused selgitavad tema järjestikes avaldistes elus rakude bio-elektrilist iseloomu. Spetsiaalsed eksperimendid näitasid, et rakud sisaldavad palju vesinikku, mis on rikastatud vabade elektronidega.
Ameerika keemik ja Nobeli preemia laureaat, professor Lainus Pauling (1901 -1994) esines avaldusega selle kohta, et keha energiaga varustamine on seotud vesinikuga. 20-nda saj. esimesel kümnendil näitas teadus, et vesinik mängib võtmerolli meie keha energiasüsteemis.
Vesinik on kõige väikseim ja lihtsaim meie rakkude jaoks saadaolev molekul. Ta varustab meie kehas erinevaid ensüüme prootonitega, üksikute elektronidega ja elektroni paaridega. Metabolismis esineb vesinik elektronide doonorina aga hapnik seejuures esineb raku biokeemilistes energiavooludes elektronide akseptorina.
Autoriteetse teadusliku väljaande Nature 6.aprill. 2006 a. aruande kohaselt peamiseks energia väljatöötamise mehanismiks meie kehas on kõrgelt arenenud bioloogilised vesiniku kütuse elemendid. Kaasaegses tehnoloogias vesiniku kütuse elemendid kujundavad ümber hapniku ja vesiniku puhtaks veeks ja seejuures koguvad elektrone. See tähendab, et elu, nagu me seda teame ei ole võimalik ilma vesinikuta, sest eluenergia meie kehas on seotud vesinikuga. Seejuures pole pikalt arvesse võetud neid teaduslike fakte dietoloogide poolt.. Pärast väikest sissejuhatust kirjeldamaks vesiniku omadusi vaatleme me sellise teadusliku hooletuse tagajärgi.
Alguses oli vesinik
Vesinik on esimene, väikseim, kõige kergeim ja kõige levinuim keemiline element universumis. Üle 93 % universumist ja 99 % meie Päikesest koosneb vesinikust. Tegelikult meie päike on kui gigantsete mõõtudega tuumareaktor, mis töötab vesinikul. Keemiliste elementide perioodilisuse tabelis on vesinik esimesel kohal ja märgitakse tähisega H.
Huvitav, et vanakreeka filosoof Aristoteles (384-322 ema.) kutsus vesiniku «Маtеriа Primа», see tähendab algseks mateeriaks. Kuidas ikkagi kreeklased teadisd selle kohta, omamata selle kohta kaasaegseid teaduslike teadmisi? Sõna «vesinik» on selliste kreeka sõnade nagu hydros ja generos kombinatsioon, mis tähendab «vesi» ja «tootja».Vesiniku põlemine annab puhast vett mis on reaktsiooni tulemuseks sellepärast, et vesi koosneb ainult hapnikust ja vesinikust. Kaks vesiniku aatomit (H) ühinenud ühe hapniku aatomiga (O) moodustavad ühe vee molekuli, seepärast vee keemiline valem ongi H2O. Vaadates täpsemalt vesinku aatomit näeme me positiivselt laetud tuuma ja ühte negatiivselt laetud elektroni orbiidil tema ümber. Metafoorselt võib kujutada, et vesiniku aatom – see on planeet, mille umber keerleb kuu. Vesiniku teeb eriliseks tesite elementide hulgas tema võime kiiresti ja kergusega vastuvõtta ja vabastada liigseid elektrone. See on vesiniku eriline funktsioon, elu toetamine, nii nagu meie seda nimetame. Me näeme, et vesinikul on võime elu alalhoida ka paljude teistsuguste viisidega eelnevalt kirjeldatuid arvestamata, nendega, kes peaksid teadma selle kohta paremini.
Elektronid vesinikus asetuvad ümber
Kuigi kõikidel asjadel on elektronid, ei ole kõik elektronid ühesugused. Tavalised elektronid on seotud oma orbiidile nagu kuu ümber plaaneedi Maa, seotud oma aatomi tuumaga. Väliselt on see väga sarnane energia säilitamisega akumulaatoris: midagi ei juhtu enne kui on liikumine väljapoole akumulaatorit. Tegelikkuses on energiaks vabalt liikuvate elektroonide vool. Väites, et elujõud meie kehas on seotud vesinikuga, pidas Lainus Poling silmas, et üleliigsed elektronid liiguvad «migreeruvad» ühelt vesiniku molekulilt teisele.Paljud peavad elujõudu millegiks müstiliseks. Lugedes rohkem, saate Te baasteadmised ja saate kasutusele võtta vajalikud meetmed oma elujõu ja heaolu oluliseks suurendamiseks.
Negatiivne vesinik on positiivne
Normaalne vesiniku aatom omab positiivse laenguga tuuma ja negatiivse laenguga elektroni: samuti nagu akul on postiivne ja negatiivne klemm. Siis kui vesinik võtab vastu liigse elektroni ei nimetata teda vesinikuks vaid negatiivselt laetud vesinikuks, negatiivseks vesiniku iooniks või aktiivseks vesinikuks ja tähistatakse sümboliga Н-. Liigne elektron liitub vesiniku aatomi keskuse negatiivse poolusega, seetõttu omab nüüd vesinik ühte positiivselt laetud tuuma kuid kahte negatiivset elektroni. Bioloogilistes süsteemides täidab vesinik sedasama funktsiooni nagu energia edastamise vahend, sama nagu vaskjuhe koduseadmetes.Energia kui selline asub ise aga liikuvates elektronides, st. bioloogilistes süsteemides esineb vesinik elekronide kandjana. Negatiivselt laetud vesinik erineb tugevalt tavalisest vesinikust. See on vesiniku aktiveeritud vorm, mis mängib võtme rolli meie metabolismis. Tavaline veevärgi või pudelisse villitud vesi ei sisalda negatiivseid vesiniku ioone. Ainult mõned kindlad elustavad või ravivad veed liustikest kaugetest piirkondadest nagu Abhaasia, Hunsaa mäestik ja Vilkabamba mäestik sisaldavad negatiivselt laetud vesiniku ioone. Kas negatiivselt laetud vesiniku ioonid esinevad ammu kaotatud võtmeks energia, pikaealisuse ja heolu juurde? Kui jah, siis kuidas toimetada neid nendest kaugetest maailma nurkadest nendeni kes neid kõige enam vajavad?
Palun edastage elektronid
Metabolism – see on sõna, mis tähendab energia tootmist kehas toitainetest, mida me neelame valkude, rasvade ja süsivesikute kujul. Kujutades endas keemilist transformatsiooni on see protsess lõpuks ikkagi energia pumpamine. Vastavalt proffessor Paulingule, energia pumpamine kehas esindab endas elektronide voolu vesinikult vesinikule. Energia tootmine kehas toimub rakkude mitokondriates viimases Krebsi tsükli staadiumis, samuti tuntud ka kui trikarboksüülhapete (TCA) tsükkel. Mitokondriad elavad rakkudes ja toodavad 95% kogu organismi poolt kasutatavast eneriast. Igas rakus sisaldub alates 10 kuni 5000 mitokondriat. Elektronid liiguvad elektronide transpordi ahelaks, vahetudes kompleksides NAD-H ja FAD-N (redutseeritud nikotiinamiidadeniindinukleotiid ja flavinadenindinukleotiid).
Normaalse hingamis metabolismi juures NAD-H esineb ühe peamise komponendina, mis aktiviseerib mitokondriaalseid elektronide edasiandmise ahelaid ning kandes elektrone edasi negatiivselt laetud vesiniku vormis. Taastavate ekvivalentide väljatöötamine, st. elektronide, mis on negatiivselt laetud vesiniku vormis, on normaalne hehas toimuvate biokeemiliste protesside jaoks; tulemusena saadud energia säilitatakse С10Н16N5O13Р3 vorims aga lühemalt – ATF. Lihtsamalt öelduna, elektronid moodustavad aluse transpordi ja tsüklilisuse süsteemile. ATP(ATF) adenosiintrifosforhappe, koosneb kolmest fosfaadist. Tesise ja kolmanda fosfaadi vahelise sideme katkemise tagajärjel vabaneb energia elektronide vormis selle jaoks, et aktiveerida kõiki metaboolseid protsesse meie kehas. Igapäevaselt toodame ATP(ATF) koguses mis on võrdne meie keha massiga ja iga sekund iga meie 50 kuni 100 triljonist rakust kasutab ja taastab 10 miljonit ATP(ATF) mo lekuli. Selline uskumatu energia tootmise tase ATP(ATF) vormis seab tegevusse kõik peamised keha funktsioonid nagu rakkude taastamise ja valkude, ensüümide, hormoonide ja neuromediaatorite sünteesimise.
Paljud faktorid nagu vananemine, vale toitumine ja saastatus, võivad halvendada kehas energia tootmist. Keha kasutab elektrone negatiivselt laetud vesinikust nagu energia allikat, mis on möödapääsmatu ATP(ATF) genereerimiseks. Protsessi mida me kutsume vananemiseks, saadab pidev energia tootmise vähenemine, seejuures võtmeks vananemise vastu on selle protsessi ümberpööramine, mis seisneb selles, et oleks saadaval rohkem energiat mitte selle tootmine ei väheneks. Negatiivselt laetud vesiniku saab kasutada nagu ideaalset mitokondriaalset toitu, mis omakorda võimaldab toota rohkem ATP(ATF) ja sellisel viisil soodustada vananemis protsessi pöördumist vastupidiseks.
Oksüdatsioon ja reproduktsioon – keha ressursside turg.
Veel üheks spetsiaalseks terminiks, mis tähendab elektronide liikumist, esineb oksüdatsiooni reproduktsiooni reaktsioon. See reaktsioon selgitab protsessi, mis toimub elektronide kaotamise või ühinemise tagajärjel. Näiteks samasugust oksüdatsiooni reproduktsiooni reaktsiooni näeme me siis kui raud kaotab elektrone mis võetakse talt ära hapniku poolt. Teiseks näiteks elektronide kaotamise kohta saavad olla toidu säilitamine, konserveerimine ja valmistamine. Toidu valmistamisel kiired elektronid lahkuvad toidust, mis kutsub esile toidu lõhna, mida me tunneme köögis kuid mitte seal kus töödeldakse tooreid toitaineid. Elektronid viiakse ära tuulega ja meie rakkud jäetakse palju vaesemaks.
Huvitav, et inimesed on ainukeseks elavaks liigiks maal kes pidevalt teevad toitu elektronide poolest vasemaks seda konserveerides, säilitades ja termotöödeldes enne selle tarbimist, mille tulemusena viimase ajani on inimesed ainus liik maapeal, kes liik maapeal, kes kannatab tsivilisatsiooni haiguste käes. Täna toidame me samuti oma koduseid armsaid lemmikuid kaua säiliva, valmistatud ja konserveeritud toiduga, mis on ilma jäetud suurest hulgast elektronidest ja ka nemad järgnevad meile väljasuremise teel. 
Meil on mööda pääsmatult vajalik selgitada, kuidas praktiliselt kompenseerida pidevat elektronide kaotust. See teadmine muudab igaveseks meie arusaama toitumisest ja tervisest. Meid on õpetatud suhtuma oma kehasse kui mingisse keemia tehasesse, mis vajab vaid varustamist vajaliku koguse toiduga, kuid tegelikuses kõik keemilised reaktsioonid meie kehas ilmnevad oksüdatsiooni-reproduktsiooni reaktsioonide kaskaadina, kandes elektrone molekulilt molekulile. Iga meie mõte, iga meie liigutus ja iga südame löök aktiveeritakse ja juhitakse elektronide poolt. Isegi pidevalt jätkuv ja esmatähtis rakkude vaheline koostöö meie kehades põhineb oksüdatsiooni-reproduktsiooni reaktsioonidel. Kõiki organismi eluliselt tähtsaid funktsioone ei saaks täita ilma oksüdatsiooni-reproduktsiooni reaktsiooni signaalide elektriliselt aktiveeritud informatsiooni edasikandjateta. Rike sellel hulga sügavamal bioloogilise funktsioneerimise tasandil elektronide puudumise tõttu võib osutuda hävitavat kaasmõju hulga kõrgema järgu funktsioonile, see on samaväärne kui auto ei tööta normaalselt vigastatud või tühja aku puhul. Kui meie keha on võimeline säilitama õiget, loomulikku keemilist tasakaalu rakkudes, naudime me suurepärast tervist. See tasakaal põhineb molekulidel, mida nimetatakse redox signaal molekulideks. Redox signaal molekulid luuakse ATP(ATF) tootmisel. Meie rakud on täidetud ja ümbritsetud veega milles on segunenud elektronid, mis on peamiseks algmaterjaliks lihtsate redoks signaalmolekulide moodustamisel. Mõõtmetega ainult neli aatomit, redoks signaalmolekulid kujutavad endast lihtsaid molekule, mis moodustuvad vees (H2O), soolas (NaCl) ja lämmastikus(N2) aatomite ümberasetumise teel. Näiteks võivad redox signalisatsiooni molekulid moodustada superoksiidi, vesinikperoksiid, hüpokloorishappe, lämmastikoksiidi ja paljusid teisi. Isoleeritud kujul suuremosa individuaalseid redoks signaalmolekule on toksilised, rektiivsed ja ebastabiilsed. Seejuures kõikides eluvormides Maa peal on rakud õppinud tootma stabiilseid, mitte toksilisi redoks signaalmolekulide segusid, mis mängivad fundamentaalset osa nii raku sees kui ka väljas.
Ideaalselt balanseeritud redoks signaalmolekulide segud esinevad terves veres, rakkudes ja kudedes, seejuures sellised segud eristuvad praktiliselt neutraalsete vesiniku näitajate poolest (7,35 pH - on keskmine vere ja keha vedelike vesinku näitaja). Mitte toksilised redoks signaalmolekulid formeeruvad elektrokeemilisel ja fermentatiivsel teel raku ja koe siseste keeruliste reaktsioonide tulemusel. Redoks signaali informatsiooni kandjad osalevad kõikides taimsetes ja loomsetes eluvormides ja osalevad kõikides elu protsessides. Tootes ATP(ATF), mitokondriad moodustavad balanseeritud redoks signaal informatsiooni kandjaid ja segusid. Sellised balanseeritud redoks signaal segud ujuvad rakus ringi ja kergelt neutraliseeritakse barjääridega raku strateegiliselt tähtsates piirkondades eesmärgiga kaitsta kahjustuste eest selliseid tundlike struktuure nagu DNA. Seni kui sellised redoks signaal segud on balanseeritud, antioksüdantsed barjäärid saavad neid kergelt neutraliseerida, muutes need tagasi soola veeks ja regenereeritud hapnikuks.Rakud ja koed võivad kahjustuda päikese valgusega, toksiinidega, lõikamistega, kriimustustega, füüsiliste koormustega, infektsiooniga, kiiritusega, tugeva kuuma või kümaga. Kahjustuste korral rakud saadavad redoks signaal sõnumi abi vajamise kohta. Nii edastatakse seeria teateid, mis antakse kiiresti edasi kogu kannatanud piirkonna kohta, mis paluvad kasutusele võtta meetmed parandamiseks. Verevarustus suunatakse ümber, kaasatakse antioksüdandid, algatatakse DNA taastamine, algatatakse immuun vastus, algab põletikuline protsess, rakkude vaheline koostöö tugevneb, aktiveerub taastumis protsess. Iga rakk kehas peab omama võimalust koostööks naaber rakkudega, et normaalselt funktsioneerida. Eksisteerivad koostöö kanalid, mis võimaldavad info kandjatel liikuda sinna-tänna rakkude vahel. Sellised infokandjad praktiliselt programmeerivad rakkudes DNA toimima nii kuidas on vajalik selles konkreetses keskkonnas. Me vajame pidevalt piisavalt suurt kogust vabasid elektrone negatiivselt laetud vesiniku ioonide vormis, et tugevdada sellist koostööd. Nii nagu aktiivse hingamise käigus rakkude ja kuded vajadus energia järgi suureneb, peavad veres olevad hapnik ja suhkrud omama võimalust edasi kanduda energia tagavaradest lihaste rakkudesse ja kudedesse. Jäägid nagu CO2 ja liigne laktaatide sisaldus tuleb rakkudest ja kudedest eemaldada ja anda edasi verele selleks, et see organismist eemaldada. Tootmine, mille käigus rakud saavad vahetada hapniku kütuse ja jäägid sisse ja välja vere ja rakumembraani kaudu määrab ära selle kui kaua keha suudab toetada hingamis aktiivsust. Siis kui lihaskudede vajadus hapniku ja energia järgi ületab keha võime toetada ja tagada nende ülekannet, lihaste rakud ja koed hakkavad anaeroobselt põletama sisemisi energia varusid (ilma hapnikut kasutamata), formeeruvad jäägid (CO2 ja laktaadid), mis teevad hingamis protsessi vaevalisemaks. Aeroobne võimekus suureneb, kui varustada keha elektronidega mis on negatiivselt laetud vesiniku ioonide vormis, loomulik aeroobne jätkusuutlikus suureneb, kui aeroobset aktiivsust saab toetada tugeva energia vajaduse tingimustes. Aga aeg, mis on vajalik normaalse hapniku vahetuse taastamiseks, lüheneb. See kõik viib parema aeroobse tootlikuseni.
Oksüdatsiooni-reproduktsiooni potentsiaal – hea või halb?
Oksüdatsiooni-reproduktsiooni potentsiaal (ORP) määrab, kas aine võtab vastu või annab ära elektrone. Ravi vee, värskete mahlade ja terve keha vedelike mõõtmised näitavad tavaliselt ORP näitajat vahemikus -50 kuni -150. Mida suurem ORP miinus näitaja on toidul ja jookidel, seda rohkem on nad rikkad negatiivselt laetud vesiniku ioonide poolest ja seda enam on võimelised andma puhast elujõudu meie bioloogilisele süsteemile, meie organismile. Saksa agronoom, proffessor, doktor Manfred Hoffman tõestas, et orgaaniliste ainete moodustumine on identne tavalisele keemilisele moodustumisele, kuid näitab palju suuremat elektronide andmise potensiaali.
Ta rõhutab, et toitainete kasulikkuse hindamisel tervise jaoks on vajalik vaadelda uut dieetoloogilist kategooriat, mis põhineb võimel anda elektrone. Negatiivsed vesiniku ioonid omavad negatiivset oksüdatsiooni-reproduktsiooni potensiaali ja suurendavad meie eluenergiat varustades meid energia tootmiseks vajalike elektronidega, optimeerides metabolismi ja kõikide organite tööd seejuures samaaegselt lühendades energia taastamiseks vajalikku aega. Seetõttu on väga tähtis kogu aeg omada hulgaliselt negatiivseid vesinikuioone meie kehas, mis määratakse negatiivse ORP näitaja põhjal. See peaks meenutama jalutamist läbi elu taskud raha täis.
Toit, elektronidest tühi.
Situatsioonon täiesti erinev kui ORP (oksüdatsiooni-reproduktsiooni potensiaal) näitaja on positiivse skaala vahemikus. See näitab seda, et toit ja joogid ei sisalda vabasid elektrone ja allaneelamisel vähendavad meie elujõudu e. rakusisest energia hulka. Valik mida me teeme toidu suhtes otseselt ja märkimsväärsel määral määrab ära meie kehas olevate negatiivelt laetud vesiniku ioonide koguse.
Tänapäeval juba tüüpiliseks saanud Fast-Food ja alkoholivabade jookide manustamine vähendab kriitiliselt meie kehas negatiivselt laetud vesiniku ioonide arvu. Eranditult kõik konserveeritud, kauasäilivad ja erinevatel meetoditel valmistatud toit võtab ära vajalike elektrone meie kehalt, meie eluakumulaatorilt.Näiteks, värsket porgandimahla iseloomustab tavaliselt ORP näitaja -100 mV. Kui nüüd seda sama mahla soojendada üle 110°С või säilitada teda mitmeid päevasid, siis negatiivne ORP näitaja muutub selliseks nagu +200 mV.Ülalpool on toodud tabel erinevat liiki toitainete redox näitajate kohta. Pöörake tähelepanu sellele, et need näitajad võivad varjeeruda sõltuvalt eksperimendi tingimustest, mõõtmis aparatuurist ja esitatud näidistest. Praegu me näeme, et elujõud esinevad peamiselt mitte toitaine koostises vaid tema elektrilises näitajas, võimes anda elektrone. Seejuures elektrinäitaja on väga ebastabiilne ja võib kergelt muutuda konserveerimisel, säilitamisel ja toidu valmistamisel. Isegi toored ja värsked orgaanilised tooted ei sisaldada piisavalt negatiivselt laetud elektrone, mis on vajalikud võitluseks meie hävitavate elukommete tagajärgedega. Seepärast paljud inimesed kannatavad elektronide puuduse käes. Arstid aga ei suuda pakkuda meetodeid sellise seisundi parandamiseks. See on teaduse tähelepanematus vesiniku tähtsuse kohta inimese organismis.Selleks, et tagada piisav kogus negatiivselt laetud vesiniku ioone peame koguaeg õigesti valima toitu mida sööme. Vahest oleme sunnitud olema tingimustes, mis ei võimalda meil seda lihtsalt teha. Seega meile on tehtud lihtsaks saada negatiivselt laetud vesiniku ioone kontsntreeritud kujul. Meie rakud meeleheitlikult vajavad seda elektrienergiat oma normaalseks tööks. Meie kehades toimub iga sekund üle miljardi miljardindas astmes metaboolse redox protsessi. Iga terve rakk vajab redox potentsiaali alates -70 kuni -90 mV selleks, et normaalselt funktsioneerida. Protsessidega nagu haigused ja vananemine kaasnevad meile pidev rakude eluenergia kulutamine kui kätte saadavam energia. Näiteks, vähirakus redoks potentsiaal alaneb -90 mV kuni -40 mV ja veelgi vähemaks.
Vähktõvega seotud – bioloogiline elukeskond
Valitsevad meditsiini suunad ei võimalda prognoosida vähktõve tekkimise algust. Enamuste arstide käes olev küsimus, vähi eest hoiatamine ja selle ennetamine ei saaksgi kunagi lahendust. Seda sellepärast, et peamiste meditsiini suundade praktiseerivad spetsialistid ignoreerivad fakte, mis on esitatud juhtivate prantsuse hüdroloogide, pro-fessor Vincenti ja teiste poolt. 20 saj. 1940 a. doktor Vintsent selgitas välja selle, mille ta nimetas bioloogiliseks elukeskonnaks. Mõõtnuna tuhandete prantslaste kehade vedelikke võrdles ta saadud tulemusi joogivee kvaliteediga mida katsealused kasutasid.Vincent avastas, et inimesed kes kannatasid tsivilisatsiooni haiguste käes olid happelised ja vased elektronide poolest. (happelised-e. oksüdantsed).Seejuures kõige tervemad inimesed Prantsusmaal erinesid palju väiksema happelisusega ja said vesinukust suure koguse negatiivselt laetud elektrone, mida nad said kasutatava joogiveega.
Piirkondades kus üldine eluiga vähenes, kasutasid inimesed mitte aluselist joogivett, mis ei sisalda negatiivselt laetud vesinike elektrone. Negatiivselt laetud vesinik suudab kompenseerida happelise oksüdatsiooni, mis on iseloomulik kroonilistele tsivilisatsiooni haigustele.Doktor Vincent töötas välja metoodika, mis võimaldab koguda ja analüüsida järgmiseid näitajaid veres, uriinis, süljes:
рН – vesiniku kontsentratsioon määrab kindlaks happe-aluse taseme organismis;
гН – suhteline vesinik - määrab kindlaks oksüdatsiooni-reproduktsiooni potentsiaali kui pH funktsiooni.;
Р – takistus, mis määrab elektrone juhtivate vesiniku taseme.
Tähelepanelikult neid näitajaid uurides aitab see meil paremini arusaada neist kui meie sisemise ookeani ja teiste kehasiseste vedelike kvaliteedi näitajatest.
рН – happeline ja aluseline.
Laialt on teada, et äädikas või sidrunimahl on happelised. Vastand happelisele on aluseline. Happelisuse ja aluselisuse tasakaalu väljendatakse pH näitajaga, mis näitab vesiniku kontsentratsiooni taset.
Kui segada omavahe õiges proportsioonis kokku happeline sidrunimahl ja aluseline söögisooda, tekib tugev keemiline reaktsioon mille tulemusena tekib balanseeritud, neutraalne segu.
Matemaatilises plaanis on рН kui negatiivne kümnendik logaritm, mis määrab aktiivsete vesiniku ioonide olemasolu valemis:
гН – absoluutne jõud
Suhtelise vesiniku näitaja esindab endas skaalat, mis mõõdab tegeliku antioksüdantset jõudu lihtsates vesilahustes nagu negatiivsete vesinikuioonide olemasolu. ORP (oksüdatsiooni-reproduktsiooni potenstsiaal) on indikaatoriks, mis väljendab vesiniku reprodutseerivat võimet ja sõltub see pH-st. 1923 a. biokeemia valdkonna pioneer, professor, doktor Wiliam Manfred Clark (1884-1964) tegi ettepaneku arvestada ühendi absoluutne taastusvõime oma variatsiooniga Hernsti võrrandist, mis mõõdab ORP-d arvesse võttes vesinikuioonide aktiivsust.
Elektrokeemia uurib raku potentsiaali ja energiat keemilistes reaktsioonides. Keemilisest süsteemist vabanev energia tõukab laengut ning raku potentsiaali allikaks on keemilises süsteemis liikuv jõud. Nobeli preemia laureaat, professor, doktor Walther Hermann Hernst (1864-1941) väljendas keemilise energia suhtarvu galvaanilises rakus või akumulaatoris valemina mida täna nimetatakse Hernsti tasemeks, mis mõõdab redoks potensiaali arvesse võttes aktiivseid vesiniku aatomeid:
Clarki variatsiooni võrdsustades Hernsti omaga võib välja arvutada absoluutse antioksüdantse jõu või rH.
Normipiires peab see näitaja olema vahemikus 0 kuni 42, kus keskmiseks näitajaks on 28:
Kui see näitaja küündib 42 näitab see maksimaalset oksüdeerivat jõudu, nii nagu näitajad, mis on 0 lähedal näitavad maksimaalset taastavat jõudu. Näiteks, üks ja sama oksüdatsiooni-reproduktsiooni potensiaal võib omada erinevat rN näitajat erineva pH-ga vesilahustes.
Mehaaniline töö, soojus, radiatsioon, keemiline energia, elektrienergia – need kõik on energia liigid. Energia on liikumapanevaks jõuks ja alguseks kõikidele muutustele, kaasaarvatud keemiline reaktsioon. ORP reaktsioonis energia vabaneb laetud osakeste liikumise tulemusena, mis loob potentsiaalide erinevuse. Vees rH näitaja alanemine näitab Gibbsi vabaenergia suurenemist, mis on kasulik keemilistes reaktsioonides. Selline vabaenergia suurenemine vees võimaldab keemilistel reaktsioonidel toimuda kiiremini ja väiksemate energia kuludega.
Vabaenergia on määratletud kui negatiivne entroopia ja seotud palju kõrgema korrapärasuse ehk struktuuriga. Negatiivne entroopia on tihedalt seotud elujõuga. Elusates
energiasüsteemides säilitatakse energiat kõige tihedamini palju struktureeritumal moel, samal ajal kui vananevates organismides entroopia suureneb ning struktuur laguneb.
R – koostöövõime.
Peaaegu iga meie kehas toimuv tegevus nõuab koostööd mis tehakse elektronide poolt, mis liiguvad rakudevahelisest vedelikust rakku. Neid elektrone nimetatakse redoks signaalideks. Elektritakistuse näitajaks on vedeliku vastutaksitus jõud elektronide voolule. Madal takistus sellistes vedelikes näitab juhtivuse optimaalset taset ja on elu ja raku aktiivsuse seisukohalt äärmiselt vajalik. Mida võiksem on takistus seda parem on koostöö rakkude vahel.
Patogeenide bioloogiline elukeskond
Bakterid, viirused ja teised haiguste tekitajad saavad ellu jääda ainult suhteliselt piiratud elukeskonnas, nii et selle keskkonna muutumine avaldab otset mõju tervisele. Professor Vincenti uuringutele kohaselt on väga vajalik juua aluselist vesinikuga rikastatud vett. See tagab kehas vajaliku keskkonna tervise säilitamiseks ja oksüdeerumisega (vananemine) võitlemiseks. Patogeensed organismid elavad spetsiifilises keskkonnas, mis on konkreetsete piiratud pH ja oksüdatsiooni reproduktsiooni potentsiaali näitajatega. Inimese rakud võivad elada pH ja redoks potensiaali diapasoonis, mis ületab piiranguid milles suudavad elada haigustest kannatada saanud rakud. Hapniku- või osooniteraapia eesmärk seisneb redoks potentsiaali suurendamises tasemeni kus patogeensed organismid ellu ei jää, inimese enda rakud aga jäävad tervise juurde.Hapniku- või osooniteraapia varastab kehast vabad negatiivselt laetud elektronid, mis viib suure stressini. Selleks, et säilitada tavapärane vere pH näitaja on vajalik suurendada redoks potentsiaali näitajat + 800 millivolti.
Sellisel juhul on võimalik ületada patogeenidele sobiliku elukeskonna taset. Selleks, et saavutada samasugune tulemus, ilma füsioloogilist stressi tekitamata on vajalik organismis vähendada redoks potentsiaali taset -250 mV.
Negatiivselt laetud vesinikuioonide koguse suurendamine organismis toitumise või toidu rikastajate tarbimise kaudu, mis on rikkad negatiivse laenguga elektronide poolest viib organismi sellise pH ja ORP tasemeni, mis tagab suurepärase tervise.
Elektronidest tühjendatud rakud karjuvad valust
Tavaliselt märkimisväärse raku pinge kaotamisega kaasneb aisting mida kõik tunneme valuna. Võttes valuvaigisteid me ei eemalda peamist põhjust. Valuvaigistid vaid muudavad meie valuläve luues takistusi meie keha signalisatsiooni süsteemile. Palju tähtsamaks faktoriks on elektronide puudus rakkudes. Valuvaigistid vaid rahustavad rakkude piinarikkaid karjeid. Enamgi veel, enamus valuvaigisteid tühjendavad meie rakkusid veelgi elektronidest, sellisel viisil süvendades peamist energeetilist probleemi ja suurendades valu taset või vajadust suurendada valuvaigistavate preparaatide manustatavat kogust.Selle asemel, et tagada oma rakkudele vajalikud negatiivse laenguga vesinikuioonid, alustavad valuvaigistajad vaid uue rakke hävitava elektronidest tühjendava tsükli. Ainsaks tõeliseks valuvaigistiks sellistes tingimustes nagu vähenenud energia tootmine, mille tagajärjel on valulised lihased pärast sportliku koormust, mõningad peavalu vormid ja enamus kroonilised degeneratiivsed haigused, on negatiivse laenguga vesinikuioonid. Need kes kannatavad valu teiste vormide käes, mis nõuavad valuvaigistite manustamist, peavad samuti täitma oma elu akumulaatorit, tarbides piisavas koguses negatiivselt laetud vesinikuioone puhtal ja kontsentreeritud kujul. Varustades keha sellega, mis on talle möödapääsmatu peamiste elutähtsate funktsioonide täitmiseks. Keha vajab enam tähelepaneliku suhtumist ja efektiivseid meetodeid andmaks meie organismile lisa energiat.Täna saame regulaarselt laadida meie sisemist elu akumulaatorit uuesti piisava koguse puhaste ja kontsentreeritud negatiivselt laetud vesinikuioonidega tänu eesrindlikele toodetele, mis on spetsiaalselt selleks loodud. Täna on selles vallas kõige esimeseks «Н-500». Klaas vett «Н-500» kapsliga sisaldab endas sadu triljoneid negatiivselt laetud vesinikuioone, mida on oluliselt rohkem, kui Abhaasia või Vilikabamba looduslikes vetes.
Räni kolloidosakesed kannavad negatiivselt laetud vesinikuioone
«Н-500» sisaldab erilisi kolloidseid räni osakesi, mis kannavad negatiivselt laetud vesinikuioone neid vajavate elus rakkudeni. See toode toimib kui energia kohaletoimetamise süsteem. Kvantmehaanika on üks füüsika valdkond, mis võimaldab matemaatiliselt kirjeldada paljusid küsimusi, mis on seotud laine-osakeste duaalsuse ja energia ja mateeria koostööga. See erineb traditsioonilisest mehaanikast eelkõige aatomi ja alamaatomi (aatomist väiksemad osakesed) tasemel, niinimetatud kvanttasandil. Kvantmehaanika tasandi kontekstis on osalise laine energia duaalsus ja mateeria ja määramatuse põhimõte, mis tagab ühtse arusaama prootonite, elektronide ja teiste aatomi tasandi objektidest.Erilises kolloidses aines, mida on kasutatud «Н-500»-s, umbes 99 % aatomitest on paigutunud pinnale. Selline aine omab energia profiili, erinedes tugevalt tavalisest ränist seepäras, et pindmised aatomid eksisteerivad voolava vedeliku energia seisundis.Voolava vedeliku aatomite energia seisundit kolloid räniosakeste pinnal iseloomustavad võimsad jõuväljad, mida nimetatakse zeta-potentsiaaliks. Nad moodustavad elektronide pilved võimaldades negatiivse laenguga vesinikuioonidel ühineda. Trilljonite kolloidsete räniosakeste kombineeritud jõuväljad igas «Н-500» kapslis on niivõrd võimsad, et nad meelitavad ja loovad veemolekulidel moodustada vedelkristallilisi struktuure.
Negatiivselt laetud vesinik - originaalne antioksüdant
Negatiivselt laetud vesinikuioonid on esimeseks ja viimaseks loomulikuks kütuseks kõikidele elus rakkudele ja kõikidele tavalistele antioksüdantidele alguseaegadest alates. Negatiivselt laetud vesiniku ioonid on niivõrd väikesed, et kiirelt ja kergelt jõuavad kõikide rakkudeni olenemata kehaosast ja isegi tungivad läbi hematoentsefaalbarjääri. Erinevalt suurt tüüpi vitamiin-antioksüdantidest suudavad vesinikioonid detoksifitseerida igat rakku, kaasarvatud ka ajurakke. Mida rohkem on kehas negatiivselt laetud vesinikuioone tema elu akumulaatori jaoks, seda kiiremini saavad peatatud vabade radikaalide poolt tekitatud hävitavad ahelreaktsioonid ja seda kiiremini ja täiuslikumalt taastuvad rakud ja DNA.
Tesiste sõnadega, negatiivselt laetud vesinik on esmane looduslik kaitsevahend keha detoksifikatsiooniks ja taastamiseks. Doktor Szent-Györgyi näitas, et inimesed sünnivad suure vesiniku tagavaraga erinevates organites, mille kogus väheneb vananemise käigus. Ta avastas, et maks kui peamine detoksikatsiooni organ sisaldab suurimas koguses vesiniku.
Rakkude pooldumisel ja teistes protsessides nagu lihasnõrkus ja vigastus pöördub rakk tagasi ensümaatilisele energia tootmisele, kasutades selleks vesiniku varusid, sest hapniku on vähem saadaval. Szent-Györgyi rõhutas seda, et vesiniku varud tagavad vajaliku koguse energiat selleks, et katta rakkudele pooldumiseks vajalik energia hulk.
Kiiresti paljunevas ja kasvavas vähktõvega koes pole võimalik taastada vesiniku varusid seega võib oodata sellise koe kurnatust. See tähendab, et vesiniku varud on biloogilises süsteemis võtme elemendiks, mis on tihedalt seotud metaboolse aktiivsusega. (Szепt-Gуоrgуi, 1972).
See kinnitab ideed sellest, et negatiivse laenguga vesinikuioonid on puhtal kujul esimeseks looduslikuks vahendiks loomaks kõige ohutumaid ja võimsaid antioksüdante. Negatiivse laenguga vesinikuioonid on tuhandeid kordi võimsamad antioksüdantidest nagu vitamiin C või beetakarotiin.Erinevalt tavalistest antioksüdantidest nagu vitamiinid või toodete teisene tootmine siis negatiivse laenguga vesinikuioonidel ei ole organismis teist funktsiooni peale elektronide andmise. Peale selle, negatiivse laenguga vesinik muutub pärast elektroni loovutamist puhtaks ja kasulikuks veeks. Negatiivse laenguga vesinikuioonid on isegi nii võimsad, et suudavad regenereerida ja uuesti aktiveerida energia loovutanud vitamiine ja teisi kehas toodetuid tooteid.
«Н-500» on väljatöötatud spetsiaalselt selleks, et teenida meid järgmise põlvkonna antioksüdandina, mis varustab täiustatud jaotussüsteem negatiivselt laetud vesinikuga. Toode tagab elujõu ilma kaloriteta ja neutraliseerib vabad radikaalid, seejuures mitte luues vabade radikaalide ahelat. Annus «Н-500» sisaldab eneses mõningaid sadasid trilljoneid negatiivse laenguga vesinikuioone. See on võrreldav 10 000 klaasitäie värskelt pressitud puuvilja mahlaga või ühe miljardi klaasi abhaasia/hunza tüüpi raviveega. Kui «Н-500» negatiivse laenguga vesinikioonid kaotavad vabasid elektrone organismis, muutuvad nad puhtaks ja kasulikuks veeks.«Н-500» pakutakse pulbrilisel kujul, sest antioksüdantne vesinik „väljub“ koheselt kui ta puutub kokku veega. Seepärast me laadime meie joogivett triljonite negatiivse laenguga vesinikioonidega koheseks tarvitamiseks.
Andmed kogunud : Veiko Lutsu